Kasutaja:Brigittarobin/Menstruaaltsükkel
Menstruaaltsükkel on teaduslik termin füsioloogiliste muutuste kohta, mis võivad toimuda viljakas eas naiste organismis seksuaalse paljunemise ja viljastumise eesmärgil. Menstruaaltsükkel algab menstruatsiooni esimese päevaga ja lõppeb päev enne järgmist menstruatsiooni, normaalne pikkus on 21–35 päeva.[1] Sellest ajast kestab menstruatsioon tavaliselt 3–7 päeva, millal naine kaotab umbes 35 ml verd. 90% menstruaalverest eritub menstruatsiooni esimese 3 päeva jooksul. [2]
Menstruaaltsükkel[muuda | muuda lähteteksti]
Menstruaaltsükliks nimetatakse tsükliliselt korduvaid füsioloogilisi muutusi viljastumisvõimelise naise kehas. Tsükkel kestab keskmiselt 28 päeva. Ajavahemik menstruaaltsükli esimesest päevast ovulatsioonini võib varieeruda, kuid ajavahemik ovulatsioonist järgmise menstruatsioonini on umbes 2 nädalat. Lühikese tsükli jooksul toimub ovulatsioon varakult ja pika tsükli jooksul hiljem. Menstruaaltsüklid algavad murdeeas ja kestavad neljakümnendate eluaastate lõpuni või viiekümnendate alguseni. Selle aja jooksul on naised viljakad ehk võimelised saama järglasi. Menstruaaltsükkel jagatakse kolmeks: follikulaarne faas, ovulatsioon ja luteaalne faas või menstruatsioon, viljakas faas ja viljatu faas. [3]
Follikulaarne faas[muuda | muuda lähteteksti]
Esimese menstruatsiooni ja menopausi vahepeal küpseb organismis igal kuul üks sajast tuhandest munarakust, mis on naises olemas juba sündides. Väike tüdruk sünnib umbes 200 000 munaraku algmega kummaski munasarjas. Suguküpsuse perioodiks väheneb nende arv umbes 10 korda. Munarakku ümbritseb kest, mida nimetatakse folliikuliks. Ajuripatsis toodetud folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH) põhjustab munaraku küpsemist munajuhas. Naise elu jooksul valmib ligi 400 viljastumisvõimelist munarakku. Follikulaarne faas kestab ligi 13 päeva, sellel ajal tõuseb östrogeeni tase, mis stimuleerib emaka limaskesta paksenemist, ning naistel teravneb haistmine ning maitse- ja kompamismeel. [4]
Ovulatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Foliikuli küpsemise kutsub esile luteiniseeriv hormoon (LH). Kui munarakk on täiesti küps, vabaneb see munasarjast ja liigub mööda munajuha emaka poole – seda nimetatakse ovulatsiooniks. Sellest hetkest, kui küps munarakk munasarjast välja visatakse, on ta 24–48 tunni jooksul viljastumisvõimeline. Kui munarakk kohtab teel emaka poole spermatosoidiga, võib toimuda viljastumine.
Ovulatsiooni algusele viitab terav, ühepoolne valu alakõhus ja erituse rohkenemine tupest. Rohke vesine ja veniv voolus võimaldab seemnerakkudel püsida elus 3–5 päeva. See sisaldab seemnerakkudele vajalikke toitaineid ning võimaldab neil paremini edasi liikuda. Lima puudumisel surevad seemnerakud tupes 1–2 tunni jooksul.
Ovulatsiooni kaugem eesmärk on luua naise kehas sobiv eeldus uue võimaliku viljastatud munaraku arengule, uue elava hulkrakseorganismi tekkeks ja arenguks, ontogeneesiks. Laiemas kontekstis on see üks eluliselt tähtis osa isendi ja ka liigi geenide edasipärandumise keerukast protsessist. [5]
Luteaalne faas[muuda | muuda lähteteksti]
Kui ovulatsioon on toimunud, algab luteaalne faas, kus folliikul vajub kokku ja muutub kollaskehaks. Umbes 2 nädala jooksul toodab kollaskeha suurel hulgal progesterooni , mis hoiab emaka sisemise kihi paksust ja verevarustust ning takistab munasarjast järgmiste munarakkude eraldumist, et ovulatsiooni ei toimuks ühes tsüklis mitu korda. Tänu progesteroonile tõuseb ka keha basaaltemperatuur. Kui naine ei rasestunud selles tsüklis, lõpetab kollaskeha funktsioneerimise ning hääbub ja algab uus tsükkel. Kui naine rasestus, püsib kollaskeha kuni sünnituseni ning keha basaaltemperatuur ei lange.
Menstruaaltsükli häired[muuda | muuda lähteteksti]
Naise kehas leiavad igal kuul aset tsüklilised muutused, mis on vajalikud selleks, et soovi korral oleks võimalik lapsi saada. Menstruatsioon on kõige ilmsem märk nendest sisemistest tsüklilistest muutustest. Osadel naistel on menstruatsioonid ebakorrapärased, teistel võivad need olla korrapärased, kuid tekkida pikema aja tagant. Need kõrvalekalded ei pruugi tingimata tähendada, et midagi on korrast ära.
Menstruatsiooni algust võivad edasi lükata või selle vahelejäämist põhjustada väga mitmesugused tegurid, näiteks rasedus, kaalus allavõtmine, muutused toitumises, ülemäärane füüsiline tegevus ja igasugune stress või ärritus. Menstruatsioonid võivad muutuda vererohkeks emakasisese rasestumisvastase vahendi paigaldamise järgselt või rasestumisvastaste tablettide kasutamise lõpetamisel. Menstruatsioonid on vererohkemad ka umbes aasta pärast sünnitust ja vanematel naistel, kellel on lähenemas menopaus. Pidev väsimus võib olla tingitud suurest verekaotusest menstruatsiooni ajal, mis viib aneemiani ehk kehvveresuse tekkeni. See põhjustab erütrotsüütide vähenemist, mille ülesanne on organismis transportida hapnikku. Vererohkete menstruatsioonide vastu aitab hormoonravi. [6]
- Menorraagia – vererohked menstruatsioonid
- Amenorröa – menstruatsiooni puudumine
- Oligomenorröa – harvad või vähese vereeritusega menstruatsioonid
Naise suguelundite ehitus ja talitlus[muuda | muuda lähteteksti]
Naistel asub suurim silelihas emakas (uterus) väikevaagnaõõnes kusepõie ja pärasoole vahel, mis on umbes 7 cm pikk ja 5 cm lai, kuid see sõltub naise vanusest ja ka funktsionaasest faasist. Emaka ülemine osa on emakapõhi (fundus uteri), keskmine emakakeha (corpus uteri) ja alumine osa emakakael (cervix uteri). Emakas areneb raseduse ajal loode. Emakaõõs on vooderdatud limaskestaga, millest osa heidetakse koos verega välja menstruatsiooni ajal. [7]
Munajuhad suubuvad emaka ülemistesse nurkadesse, nad ühendavad emakat munasarjadega ning on umbes 10 cm pikad. Munajuhades toimub munaraku viljastumine.
Munasarjad on naise sugunäärmed. Nende pikkus on 3–4 cm, paksus 1–2 cm ja kaal 6–8 g. Munasarjades valmivad munarakud ja seal toodetakse östrogeeni. Murdeeas hakkavad keha hormoonid põhjustama munarakkude küpsemist.
Tupp (vagina) on torujas elund, mis ühendab emakat tupeavaga. Suguühte ajal siseneb suguti tuppe. Sünnitusel väljub laps tupe kaudu. [8]
Emakakael paikneb emakaõõne alumises osas ja läheb üle emakakaelakanaliks (canalis cervicis uteri), mis koosneb sisemisest emakasuudmest (ostium uteri internum) ja välimisest emakasuudmest (ostium uteri externum). Emakakael ühendab tuppe emakaga. [9]
Emakasein koosneb kolmest kestast:
- sisemine limaskest ehk emakasisekest ehk emakalimaskest ehk endomeetrium
- keskmine lihaskest ehk müomeetrium
- välimine serooskest – kõhukelme ehk perimeetrium.