Karl von Vincent
Karl von Vincent (11. august 1757 Firenze – 7. oktoober 1834) oli Austria väejuht ja diplomaat.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Karl von Vincent astus 1773. aastal tragunirügemendis nr 7 sõjaväeteenistusse, selles üksuses sai viis aastat hiljem ülemleitnandiks. 1787 ülendati ta kapteniks ning viidi üle Flandrias tegutsevasse chevaux-legeri rügementi nr 31.[1][2]
Tegevus Prantsuse revolutsioonisõdades[muuda | muuda lähteteksti]
1788. aastal levis Flandrias mäss, mille maha surumisel Vincent kaasa aitas. Selle eest autasustati teda 19. detsembril 1790 Maria Theresia ordeni rüütliristiga. 1792. aastal osales ta Prantsuse Vabariigi vastases sõjakäigus. 1794. aasta 8. mail ülendati ta majoriks ning määrati prints Waldecki ja hiljem krahv Clerfayt kortermeistriks. Järgmine aasta viidi ta edasi Ülem-Reini armeesse, kus sai kindral von Wurmseri kortermeistriks. Ta paistis välja Mannheimi piiramisel, selle eest edutati ta ooberstleitnandiks.[1][2]
1796. aastal viidi Vincent koos Wurmseriga Itaaliasse, kus Prantsuse armee Napoleon Bonaparte'i juhtimisel Austria territooriume hõivas. 1797. aastal juhatas ta kindral Merveldti all ühte ratsabrigaadi. Vincent oli see, kes teavitas Viini õukonda Mantova langemisest. Ta jäi veel kauemaks ajaks keiser Franz II juurde, kes edutas ta ooberstiks ja määras enda adjutandiks. 1798. aastal sai ta armee reformikomisjoni üheks liikmeks. Sama aasta septembris saadeti Vincent Vene armee juurde, et nende marssi läbi Austria organiseerida.[1][2]
1799. aastal viidi Vincent üle tragunirügementi nr 15 ning järgmine aasta määrati tragunirügemendi nr 13 juhatajaks. Sama aasta 29. oktoobris edutati ta kindralmajoriks. Edasi juhatas ta Vicenzas brigaadi. 1800. aastal juhatas ta ka ertshertsog Ferdinandi armees ratsabrigaadi, millega osales ka Hohenlindeni lahingus.[2][1]
Tegevus Napoleoni sõdades ning hilisem diplomaadikarjäär[muuda | muuda lähteteksti]
1805. aastal oli ta teenistuses Itaalias. Peale Caldiero lahingut juhatas Vincent Austria taganeva peaarmee arjergardi. Ertshertsog Karli peaarmee, mis oli Caldiero all lüüa saanud, proovis ühineda ertshertsog Johanni armeega ning Vincent pidi teda katma. Selle ülesandega sai ta väga hästi hakkama. 15. novembril jõudis Vincent Isonzoni, kus hoidis Prantsuse üksusi mitu päeva tagasi. Selle eest määrati ta tragunirügemendis nr 7 inhaberiks. Järgmise aasta aprillis autasustati teda veel Maria Theresia militaarordeni komandöriristiga.[1][2]
1805. aastal sõlmiti Pressburgi rahu, peale mida proovis Napoleon Austriaga diplomaatiliselt suhteid parandada ning saatis Viini oma saadiku. Pariisi saadeti esindaja ja pealtvaatajana Vincent. Seal aitas ta luua Austria ja Prantsusmaa vahelist liitu. Lisaks aitas ta Viinile lähemale tuua ka Vene tsaari ning teatas Franz II-le, et ka Aleksander toetab Napoleoni-vastast relvastumist.[1]
1808. aasta 14. augustil ülendati Vincent feldmarssal-leitnandiks. Järgmine aasta juhatas ta von Hilleri korpuses diviisi. Diviisijuhina osales ta viienda koalitsiooni sõja suuremates lahingutes Baierimaal ja Austrias. Peale Wagrami lahingut ta enam üksusi ei juhatanud.[1]
1813. aastal saadeti Vincent vürst Schwarzenbergi palvel Põhja-Saksamaal tegutsevasse Rootsi armeesse (mida juhtis Napoleoni endine marssal Bernadotte) esindajaks. Järgmisel aastal sai ta Belgia ja Hollandi provintside kuberneriks. Ta oli veel keiser Franzi esindajana kohal Waterloo lahingus, kus ka haavata sai.[2]
Pärast sõja lõppu oli Vincent veel diplomaat Louis XVIII õukonnas. 1818. aasta septembris osales ta koos von Metternichiga Aix la Chapelle'i ja Laibachi kongressidel. 1821. aasta 6. mail määrati Vincent Pariisi Austria saadikuks. Sellesse ametisse jäi kuni 1825. aastani, mil lõpuks erru läks.[1]
Karl von Vincent suri 7. oktoobril 1834 Lorraine'is Bioncourtis.[2]