Karl Pinkowsky

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Karl Friedrich Pinkovski (ka Carl Pinkovsky; 22. jaanuar 1875 Esna vald, Järvamaa8. oktoober 1930 Rakvere) oli õpetaja, ajakirjanik, tõlkija ja kirjanik.

Haridus ja tööelu algus[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Pinkovski sündis Esna vallas Vedruka külas, kus tema isa Hans Pinkovski oli juba 38 aastat koolmeister olnud. Ta lõpetas Paide linnakooli 1894. aastal. 1896. aastal omandas Riias õpetajakutse. Kuni 1897. aastani töötas oma isa ametijärglasena Vedrukas kooliõpetajana. Pärast Vedrukast lahkumist töötas aastatel 1897–1898 Amblas koduõpetaja ja Järvamaa 2. jaoskonnas kohtu-uurija sekretärina. 1897. aastal sooritas ta kodukooliõpetaja eksami.

Edasine töö- ja elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

1898–1906 oli Vihulas ja Nõmmkülas vallakirjutaja. Samal ajal oli ta ülemaalise vallakirjutajate ühingu sekretär, mis tekitas tolleaegsetes ülemustes suurt pahameelt ja ta sunniti kohalt lahkuma.

Ta töötas Tallinnas ajalehe Koit toimetuses 1906–1907 ja aasta hiljem siirdus ajalehe Virulane toimetusse, kus oli toimetuse sekretär. Virulase sulgemise järel määrati ta Järvakandi ministeeriumi juhatajaks.

1911. aastal ta arreteeriti vanade poliitiliste "pattude" pärast ja ta pidi kohalt lahkuma. Samal ajal hakkas jällegi tegutsema Virulase toimetus ja ta läks sinna tagasi toimetuse liikmeks.

1912. aastal hakkas ta välja andma pilkelehte Kilk, mida ta andis välja umbes 3 aastat. Kuid 1914. aastal Kilk suleti kuberner Izmail Korostovetsi käsul ning toimetaja otsustati maalt välja saata. Pinkovski asus elama venemaale, alguses Pihkvas ja hiljem Moskvas, kus ta läks Ruskoje Slovo toimetusse tööle, kuhu ta oli varemgi juba koostööd teinud[1].

Hiljem asus tööle Peterburi, kus töötas Lessneri vabrikus korrespondendina ja samal ajal (1914) tegi kaastööd Pealinna Teatajale.

Kui ta sai kodumaale tagasi tulla, töötas ta 1918–1919 Rakvere Linna Naisgümnaasiumis õpetajana. 1919–1922 oli ta Tallinna Kaubanduskoolis ja hiljem ka sõjakoolis lektor. Oma elu viimased aastad 1922–1930 töötas ta Rakveres era- ja koduõpetajana.

Ta suri südamehaigusse. Karl Pinkovski oli väga suure sisemise energiaga, mida tema nekroloogis väljendati järgmiselt: "Küünal kustus ruttu, sest ta põles kahest otsast".

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Tema artikleid on avaldatud väljaannetes Rahva Lõbu-leht, Eesti Postimehe Õhtused Kõned, Postimees, Tallinna Kaja, Linda, Kodu, Säde, Hüüdja, Virulane ja Perekonnaleht.

Lisaks on ilmunud tema jutustusi ja teatriarvustusi, muinasjutte ja tõlkeid rootsi keelest. 1906. aastal tõlkis ta koos Jaan Leppikuga eesti keelde Rafaello Giovagnoli romaani "Spartacus".

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lev Tolstoi. "Kas see tõesti nõnda tarwilik on?", vene keelest tõlkinud Karl Friedrich Pinkovski, A. Peterson, 1907
  • Karl Friedrich Pinkovski. "Tüli tühja asja pärast", (näidend), Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1918
  • Karl Friedrich Pinkovski. "Millest tekkis tüli", Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1919
  • Karl Friedrich Pinkovski. "Liisikese äpardus", Eestimaa Kooliõpetajate Vastastiku Abiandmise Selts, 1919

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Päewaleht, nr. 22, 23 jaanuar 1926

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]