Karl Pärnoja
Karl Pärnoja (kuni 1936. aastani Permann) (11. november 1916 Vändra, Pärnumaa – 15. jaanuar 1985 Toronto, Kanada) oli Eesti, Soome ja Saksa sõjaväelane (nooremleitnant 1940, luutnantti, Obersturmführer, 1944).
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Lõpetas 1935. aastal Vändra Gümnaasiumi. Tegi kooli ajal sporti. Tema tulemused 100 m jooksus ja teivashüppes kuulusid tollal Pärnumaa parimate hulka. Osales ka noorkotkaste organisatsioonis. Läks kohe pärast kooli lõpetamist Ratsarügementi sundaega teenima. Asus seejärel Sõjakoolis õppima, mille lõpetas 1940. aastal. Määrati rühmaülemana teenistusse Ratsarügementi.
Pärast Eesti okupeerimist ja Ratsarügemendi likvideerimist 1940. aastal määrati ta Laskurdiviisi juures oleva luurepataljoni ratsarühma ülemaks. Selle koosseisus viidi koos 22. territoriaalse laskurkorpusega Venemaale, kus langes mõne aja pärast sakslaste kätte vangi ja viidi Saksamaale vangilaagrisse. Koju tagasi jõudis 1942. aasta alguses.
Asus õppima Tallinna Tehnikaülikoolis, kuid oli sunnitud õpingud katkestama ning lahkus 1943. aasta mais Soome. Soomes alustas ta teenimist 47. jalaväerügemendi III pataljonis, mille koosseisus oli üle poole aasta. Pärast rügemendi JR 200 moodustamist saadeti Pärnoja õpetajaks eesti ohvitseride kursustele. Viiburi lahe tõrjelahingute ajal oli ta JR 200 I pataljoni 2. kompanii ülema abi. Tema sõjalisi teeneid hinnati 4. klassi Soome Vabadusristiga.
19. augustil 1944 tuli koos JR 200 võitlejatega 7000-tonnisel transpordilaeval Wartheland Hanko sadamast Paldiskisse, sealt viidi meeskond Männiku sõjaväelaagrisse. Soomepoiste I pataljon (nüüd juba 20. eesti diviisi 46. rügemendi III pataljon) suunati Tartu alla rindele. Pärnoja oli esimene soomepoiss, kes Eestis haavata sai – veel enne esimest lahingut mürsukilluga reide. Ei läinud siiski hospidali, sõdis selle haavaga pikka aega, kuni kild lõpuks välja võeti. Pataljoni ülem Hauptsturmführer Voldemar Pärlin sai 2. septembril 1944 lennukipommi killust haavata ning sellest kuupäevast täitis pataljoniülema kohustusi Obersturmführer Karl Pärnoja.
Tartu rinde lagunemise järel juhtis pataljoni taganemist üle Põltsamaa Läti suunas. 23. septembril läksid pataljoni riismed (umbes 70 meest) Mõisaküla lähedal Laatres laiali. Pärnoja ütles, et Eesti kaotamise järel ei ole enam midagi kaitsta jäänud, soovitas meestel minna väikeste gruppidena Eesti lääne- või põhjaranda ja sealt edasi vabadusse. Ise suutis oma haavatud jalaga liikuda Põhja-Eestisse ja sealt oktoobris läbi Soome Rootsi põgeneda. Rootsis töötas metsatöödel, 1949. aastal õnnestus edasi asuda Kanadasse. Töötas Kanadas algul Toronto linnavalitsuses joonestajana, hiljem sai temast suurfirma Artistic Woodworking Co üks asutajaliikmeid. Võttis osa Teatristuudio tööst, laulis Helmi Betlema ja Toronto koguduse kooris.
1950. aasta mais asutasid Kanadasse jõudnud soomepoisid oma organisatsiooni Soomepoiste Klubi Torontos. Selle neljaliikmelisse juhatusse kuulus ka Karl Pärnoja.