Kangruselja mõis

Allikas: Vikipeedia

Kangruselja mõis (saksa keeles Kangern) on rüütlimõis Saare maakonnas Saaremaa vallas Kangrusselja külas.

Mõisa ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisas on tegutsenud šveitslase Emil Springi eestvedamisel juustuvabrik. Tema juustu kvaliteedist annab tunnistust IV Baltimaade põllumajandusnäitusel 1899. aastal Riias autasuks saadud pronksmedal[2]. Mõisa naabertalu nimeks on Kasula, on üsnagi selge, et juustutehas asus kuskil selle talu ning mõisa vahel.

Eesti Vabariigi ajal, 1923. aastal nimetati Kuressaare metskond ümber Kangruselja metskonnaks ning mõisahoone sai metskonnahooneks[3]. Metskond likvideeriti ning liideti teiste metskondadega 1997. aastal.

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Peahoone[muuda | muuda lähteteksti]

Ühekorruseline keskmise suurusega puithoone, esiküljel mansardkorrusega. Väljaehitus ja klaasitud rõdu peaukse ees. Eterniitkattega viilkatus, suured kahe poolega 6 ruuduga aknad. Hoonet on tunduvalt muudetud, mistõttu tänapäevase ilme järgi ei saa seda täpselt dateerida, võib hinnata 19. sajandi II poole keskelt või lõpust pärinevaks hooneks.

Peahoone oli kasutusel Kangrusselja metskonna administratiivhoonena ja elamuna. Praegu kuuluvad mõisa valdused RMK-le.

Tall[muuda | muuda lähteteksti]

Ainus säilinud majandushoone. Paekivist müürid, kõrge eterniitkattega viilkatus. Algne kuju moonutatud, ei ole dateeritav.

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Võrdlemisi suur ja tiheda puistuga vabakujulise planeeringuga park. Peahoone esise ringteesisene väljak on samuti haljastatud. Kodumaiste puude (saar, vaher, tamm) kõrval kasutatud ka lehist. Algsest planeeringust on säilinud vähe.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Kangruselja rüütlimõis Püha kihelkonnas", MTÜ Taga-Sõrve XXI
  2. "Juustutootmine Saaremaal", Saaremaa Muuseumi "Kaheaastaraamat 1997-1998"
  3. "Saaremaa metsanduse tähtsündmuste kronoloogia", Saaremaa Infoportaal

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kangruselja mõis, Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Kingisepa rajoon. Köide I nr 1-70, 1975