Kanepi kirik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kanepi Jaani kirik)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kanepi Jaani kirik juunis 2009

Kanepi Jaani kirik on Eesti kirik Põlva maakonnas Kanepis.

Kanepi praegune maakivist kirik on ehitatud ajavahemikul 18061810. Kiriku ehitajaks oli arhitekt Friedrich Siegel. Kirik pühitseti 28. augustil 1810 kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntagi poolt Püha Johannese nimele. 23. mail 1831 põles kirik välgust süüdatuna maha. Kirik taastati aastaks 1838[1]. Kirikuhoone on 1999. aastast muinsuskaitse all.

Ainukesena Eestis on Kanepi kiriku tornis hoopis aotäht ehk koidutäht ja mitte rist või kukk.[2]

Kirikut kasutab Kanepi Jaani kogudus.

Kirik asub aadressil August Weizenbergi 2a.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed teated Kanepis asuvast pühakojast pärinevad 1674. aastast, mil Kanepi külas valmis väike puust kabel. Kiriku lasi ehitada Valgjärve ja Piigandi mõisa omanik Benedikt Johan Berg. Pastoriks oli Otepää kiriku abiõpetaja Richard Weidemann.

1675. aastal tuli Rootsi kuningas Karl XI-lt korraldus, et loodava Kanepi kihelkonna alla tuleb liita veelgi mõisaid ja külasid, sest tollase mõisniku ja tema talupoegade sissetulekust polevat kiriku ülalpidamiseks piisanud. Selle tulemusena aga polnud olemasolev kirik enam piisavalt suur, et mahutada umbes kolmesaja talu perekonda. Seega vajati suuremat kirikut.

Suurem ja ristikujuline puukirik pühitseti 1737. aastal. Esialgsele hoonele ehitati külgtiivad, kellatorn ja on arvatud, et pikendati ka algset põhihoonet.

Aastal 1780 sai Kanepi koguduse õpetajaks Johan Philipp Roth. Hiljem valiti ta ka Võru praostiks. Roth soovis, et Kanepisse ehitataks ka uus kirik nagu seda oli tehtud mitmete teiste Võrumaa kirikutega. Kirik oli üpris kehvas seisus ja nõudis pidevalt erinevaid parandustöid. 1798. aastal arutati kiriku renoveerimisega seotud kulutusi ja leiti, et uue kiriku ehitamine oleks tunduvalt mõistlikum. Kuna mitmel järgneval aastal oli põllusaak kehv ja ei leitud kiriku ehitamiseks vahendeid, siis alustati uue kiriku ehitamisega alles 1804. aastal. Arhitektiks oli Friedrich Siegel, kes on olnud ka Tartu Maarja kiriku ehitamise juures. [3]

Praegune hoone[muuda | muuda lähteteksti]

Kanepi praegune maakivist kirik on ehitatud ajavahemikul 18061810. Kiriku ehitajaks oli arhitekt Friedrich Siegel. Kirik pühitseti 28. augustil 1810 kindralsuperintendent Karl Gottlob Sonntagi poolt Püha Johannese nimele.

Pühitsemise aasta arvandmed näitavad, et elanikke oli Kanepi kihelkonnas 5764. Tol aastal toimus 38 teenistust. Sama aasta septembris algas esimesena Eestis kihelkonna talurahvale priinimede panek.[3]

Kanepi kiriku tornikiiver

Siegeli kavandatud kirik oli maakivist, punastest tellistest katusega ning raudplekist torniga, mis tol ajal oli väga uudne nähtus. Kuid plekki peeti vastupidavaks ning samuti oli ta odav, mis arvestades eelnenud kitsikusaastaid ja ka ehitamise ajal valitsenud majanduslikult rasket aega oli ainult positiivne. Uue kiriku ehitamise aluseks oli vana tauehk Vana Testamendi risti kujuga kirik.[4]

23. mail 1831 põles kirik välgust süüdatuna maha. Kirik taastati aastaks 1838[5].

Kanepi kirikul on kaheksa nurka, hoone põhiosal 15 akent. Akende ümber ja nurkades on 15 valget kvaadrit ehk töödeldud välispinnaga müürikivi. Kvaadreid leidub ka torni nurkades, kus neid on vastavalt Jeesus Kristuse eluaastatele 33. Kiriku idaseina kaunistab piltkiri. Erinevalt tavapärasest traditsioonist, kus kantsel asub põhjaküljel, asub Kanepi kiriku kantsel hoopis lõunaküljel.[4]

Ainukesena Eestis on Kanepi kiriku tornis hoopis aotäht ehk koidutäht ja mitte rist või kukk. Esialgne koidutäht püsis kirikutornis kuni 1893. aastani, kuid ei pidanud ilmastikuoludele vastu ning samal aastal kinkis Pikkjärve mõisnik kirikule kullatud risti. Kahjuks ei püsinud seegi torni tipus eriti kaua. Hiljem valmistatud uus rist kaunistas torni 2002. aasta suveni. 2002. Aasta restaureerimistööde käigus otsustati aga torn taastada sellisena nagu ta esialgu oli olnud ning torni tippu sai taas aotäht, mis seekord valmistati vasest.[4]

Kirikus on Anton Baueri altarimaal "Kristus ristil" (õlimaal lõuendil) 1857. aastast. See on muinsuskaitse all 1997. aastast.

Kogudus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikut kasutab Kanepi Jaani kogudus. Õpetajaks on Margit Lail. Jumalateenistused toimuvad igal pühapäeval kell 10.30 ja palvused igal kolmapäeval kell 19.00. Kirikus toimuvad ristimised, armulaud, leeritalitus, laulatused ja matused.[6]

Kanepi kogudusel on ka oma lipp, mida pühitseti 2010. aasta augustis. Koguduse lipp on kolmetipuline ja kannab mitut kirikule omast sümbolit. Lipp on punasest kangast ja pika valge ristiga, mis näitab seost Ristija Johannesega. Lipuvarda juures asub Jeesus Kristust märkiv hommikutäht, mis asetseb ka kirikutorni tipus. Lipult on leitav ka kanepileht, mis juba ammustest aegadest on olnud Kanepi kihelkonna sümboliks.[3]

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal lasi Eesti Post välja Riho Luuse kujundatud postmargi Kanepi kirikust[7].

Mais 2011 süüdati kirikuuks[8].

2018. aasta suvel taastati Kanepi kiriku ringmüür. Kiriku müür on sellisena püsinud ligi 175 aastat. Kirikumüür taastati sellisena nagu see esialgu oli olnud – nõukogude ajal peale pandud betoonist katte asemele pandi punastest tellistest kaldkate, mis ei ole Eestis just eriti levinud.[9]

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIKUD. Toimetanud Bruno Ederma, Asta Jaik. Konstantin Jaik'i kirjastus Tartu 1939
  2. "Kanepi kirikul uus torn" Eesti kirik, 6. november 2002
  3. 3,0 3,1 3,2 Lail, Peeter. "200 aastat Kanepi uue kivikiriku pühitsemisest". Eesti Kirik, 24. august 2010. Vaadatud 08.01.2020.
  4. 4,0 4,1 4,2 "Kanepi kirikul uus torn" Eesti kirik, 6. november 2002
  5. EESTI EVANGEELIUMI LUTERIUSU KIRIKUD. Toimetanud Bruno Ederma, Asta Jaik. Konstantin Jaik'i kirjastus Tartu 1939
  6. "Koguduse kontaktandmed". Vaadatud 08.01.2020.
  7. Kanepi kirik postmargil Eesti Kirik, 2. november 2007
  8. "Huligaan süütas Kanepi kiriku ukse" Tartu Postimees, 23. mai 2011
  9. "Kanepi kiriku müür taastatakse ajaloolisel kujul". Lõuna-Eesti Postimees, 28. juuni 2018. Vaadatud 08.01.2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]