Kārļi mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Võõrastemaja mõisa teenijate majas
Kārļi mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wendenschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904)

Kārļi mõis (saksa keeles Karlsruhe, ka Karlshof, Carlsruhe ja Carlsruh, varem Wolfsruh, läti keeles Kārļu muiža, Kārļumuiža ja Kārļamuiža) oli rüütlimõis Liivimaal Võnnu kreisis Āraiši kihelkonnas. Praegu asub mõisasüda Lätis Amata piirkonnas Drabeši vallas Kārļis.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kārļi mõisa sai alguse XVIII sajandil. Algselt kuulusid sealsed maad Võnnu mõisale ja ajal, mil selle omanikuks olid Wolffid, ehitati Kārļi mõisasüda karjamõisana välja. Algselt kandis see kompleks nime Wolffi mõis (Wolfsruh).

Järgmised omanikud olid Sieversid. Aastal 1795 müüsid nad karjamõisa inglise kaupmehele James Pierson of Balmadisele ja sellest ajast peale sai Kārļi mõisast iseseisev maavaldus. Piersonide kätte jäi mõis aastani 1804, seejärel kuulus see aastani 1806 Engel Maria von Trompowskyle. Järgmiseks omanikuks oli Bernhard Christian Klein, kellele mõis kuulus aastani 1819.

Aastast 1819 kuulus mõis Koskullidele. Aastal 1847 läks mõis abielu kaudu tagasi Sieversite suguvõsale ja sellest ajast peale olid mõisal kuni võõrandamiseni (1920) Võnnu mõisaga ühised omanikud.

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Kārļi mõisale kuulus ka kaks karjamõisa: Bellevue ja Cecile.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Kui mõis aastal 1920 võõrandati, kuulus selle juurde 643,82 hektarit maad. Sellest jäi 69 hektari suurune krunt mõisakompleksi ümber Sieversite valdusse.

Mõisaansambel[muuda | muuda lähteteksti]

Häärber[muuda | muuda lähteteksti]

Piersonide rajatud mõisa peahoone (oli olemas kaardil aastast 1796, kuigi teistel andmetel valmis hoone alles XIX sajandi neljakümnendatel aastatel) põletati maha aastal 1905. See taastati laenuga, kuid põletati I maailmasõja ajal uuesti maha ja seekord seda enam ei taastatud.

Kõrvalhooned[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakompleks pärineb XVIII sajandi lõpust ja XIX sajandist. Sellest on säilinud mõisavalitseja maja, tall, teenijate maja, kõrts, sepikoda, aedniku maja ja vesiveski-saekaater. Veidi eemal asuvad mõisa ehitatud vallamaja ja vana koolimaja. Mõisakompleksidest kaugemal asub Kosküllide suguvõsa rahula.

Park[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa juurde kuulub ka park, mis oli ilmselt olemas juba XVIII sajandil karjamõisa juures. Pargi rajamisel kasutati ära Amata jõe orgu ja sealseid liivakivipaljandeid. Barokne maastikupark sai endale lisandi aastal 1871, mil kõrtsi juurde asutati aianduskool (esimene Balti kubermangudes). Aastaks 1877 oli tänu koolile pargi juurde rajatud uhke õunaaed, mis oli omal ajal Baltimaade suurim.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]