Kõik see silmale nähtamatu valgus
"Kõik see silmale nähtamatu valgus" ("All the Light We Cannot See") on Ameerika kirjaniku Anthony Doerri sõjaromaan, mis ilmus 6. mail 2014.[1] Romaani tegevus toimub teise maailmasõja ajal ning enne ja pärast seda Prantsusmaal ja Saksamaal. Teose peategelased on pime prantsuse neiu ja saksa noormees.[2] Teos on võitnud Pulitzeri peapreemia.[3]
Autorist[muuda | muuda lähteteksti]
Anthony Doerr sündis ja kasvas üles Ameerika Ühendriikides Ohio osariigis Clevelandis. Ta on kirjutanud kuus raamatut, nende hulgas jutukogumikud "The Shell Collector" (2002) ja "Memory Wall" (2010), memuaari "Four Seasons in Rome" (2007) ja romaanid "About Grace" (2004), "All the Light We Cannot See" (2014) ja "Cloud Cuckoo Land" (2021). Praegu elab ta oma naise ja kahe pojaga Idaho osariigis.[4]
Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Teos algab 1934. aastal.[1] Raamatu tegelane, pime kuueaastane tüdruk Marie-Laure LeBlanc, elab Pariisi Riikliku Loodusmuuseumi läheduses, kus ta isa lukksepana töötab.[2] Väiksena kuuleb Marie-Laure lugusid muuseumis olevast neetud sinakas-punasest teemandist Leekide Meri.[2] Teine tegelane Werner Pfennig on 1934. aastal seitsmeaastane saksa orb, kes elab oma õe Juttaga Saksamaal kaevanduslinnas Zollveineris Frau Elena juures.[2] Werner ja Jutta leiavad orbudekodust vana raadio, mida Werner uurima hakkab.[1] Ta on oma vanuse kohta väga tark ning seda tõestab ka raadio töölesaamine.[1]
Marie-Laure’i isa valmistab tüdrukule puidust miniatuurse linnamaketi nende kodu ümbruses asetsevatest tänavatest. Maketi abil õpib ta silmade asemel käsi kasutades, kuidas iseseisvalt linnas orienteeruda ja vajadusel kodu üles leida.[1] Okupatsiooni aitavad tal suuresti üle elada ta makett ja isa kingitud raamatud, mida ta pimekirjas loeb.[2] Werneri anne jääb mõned aastad hiljem silma natsidele ning ta võetakse vastu eliitkooli, mis treenib ja õpetab noormehi Kolmanda Riigi kodanikeks. [2] Seal hakkab Werner igal õhtul raadioid parandama ning varsti pärast seda saadetakse ta sõtta.[1] Tema ülesanded on Venemaal ja Kesk-Euroopas raadiosageduste jälgimine ja tuvastamine.[1]
Marie-Laure ja ta isa põgenevad 1940. aastal Pariisist ja suunduvad väiksesse mereäärsesse linna Saint-Malosse tüdruku vanaonu Etienne’i juurde. Sel ajal ei ole ohutu Leekide Merd muuseumisse jätta, sest seda tahetakse varastada. Seega tehakse sellest kaks koopiat ning antakse need ja originaal usaldusväärsete inimeste kätte. Marie-Laure’i isa saab enda hoida originaali. Mõned aastad hiljem toob Werneri Saint-Malosse Etienne’i raadiosaatja, millega too osutab vastupanu Natsi-Saksamaa vastu. Werneri ja Marie-Laure’i teed ristuvad lõpuks Saint-Malos. Leekide Mere otsingud jätkuvad pärast Saint-Malo linnamüüri purustamist, kaks kuud pärast Normandia dessanti.[2]
Tegelased[muuda | muuda lähteteksti]
- Marie-Laure LeBlanc on pime prantsuse neiu ja üks romaani peategelane. Tal on pruunid juuksed, tedretähnid ning ta on pikka kasvu.[1] Ta on tark, julge ja kiire taibuga ning kuigi ta on raskel ajal ilma nägemisvõimeta üles kasvanud, jääb ta sellegipoolest terve romaani kestel uudishimulikuks ja vapraks.[5] Ta kannab endaga alati kaasas oma keppi ja tänu isa meisterdatud makettidele saab ta selle abil linnas iseseisvalt liikuda.[1]
- Werner Pfennig on tehnikahuviline saksa noormees ja teine peategelane. Werneril on lumivalged juuksed ja sinised silmad ning ta on oma ea kohta väikese kasvuga.[1] Doerr on Wernerit kujutanud kui vaikset, intelligentset ja õpihimulist poissi, kes on juba noorena tehnikas väga andekas.[2] Ta on hooliv ja sõnakuulelik, kuid kartlik inimeste suhtes, kellel on temast rohkem autoriteeti.[5]
- Daniel LeBlanc on Marie-Laure’i isa ja Pariisi Riikliku Loodusmuuseumi lukksepp ja võtmehoidja. Ta on loominguline ja hooliv ning tänu tema ehitatud puidust linnamakettidele suudab ta tütar noorena nii kodus kui ka linnas iseseisvalt hakkama saada. Sõja saabudes on tema kätte usaldatud üks teemantidest.[5]
- Etienne LeBlanc on Daniel LeBlanci onu ja Marie-Laure’i vanaonu. Ta on vigastatud endine sõjaveteran ja kannatab terve raamatu jooksul posttraumaatilise stressihäire all. Etienne peidab ennast oma toas, muutes oma päevakava harva. Ta on omapärane ja närviline, kuid väga lojaalne ja armastav, eriti just Marie-Laure’i suhtes.[5]
Kompimismeel teoses[muuda | muuda lähteteksti]
Raamatus "Kõik see silmale nähtamatu valgus" on palju ridade vahele peidetud kujundeid, mida saab erinevalt tõlgendada. Raamatus leiduvat puudutuse või kompimise kujundit on analüüsinud Irving Goh oma teadusartiklis "Introducing Touching Literature: Anthony Doerr’s All the Light We Cannot See".[6]
Kui lugeda raamatut lihtsalt sisu pärast, tundub see nagu iga teine romaan, mis räägib teisest maailmasõjast. Kui aga raamatut tähelepanelikumalt lugeda, tõuseb esile üks kindel narratiiv, mis juba iseenesest sunnib lugejat oma kompimismeelt arendama. Goh argumenteerib, et Doerr on ühe osa raamatust kompimismeele kujundile üles ehitanud ning lugu juhindub sellest ikka ja jälle. Puudutus on raamatus mitte metafooriline, vaid just pigem materiaalne.[6]
Kõige paremini tulebki see esile Marie-Laure’i puhul. Kuna ta on kogu teose vältel pime, siis on temaga seotut kirjeldatud just kompimismeele, mitte tavapäraselt nägemisvõime kaudu.[6] See, mida ta kogeb, on lugejale edastatud täpselt samamoodi: Doerr kirjeldab harva seda, mis Marie-Laure’i ümbritseb.[1] Kompimismeel tuleb otseselt välja siis, kui Marie-Laure oma linnamaketti puudutab, et linnas liikuma õppida.[6] Esimest korda linnas koduteed otsides avastab ta, et päris linn on kordades suurem kui ta makett ja erinevad helid muudavad õige tee leidmise keerulisemaks.[6]
Kompimismeele kujund esineb ka Werneri loos. Tema anne raadioid tööle panna ja parandada saab tegelikult alguse ühe raadio puudutamisest ja selle mõistmisest, et aru saada, millest see koosneb ja mida on vaja teha, et see käima läheks.[6] Goh toob välja, et just kompimismeel raamatus "Kõik see silmale nähtamatu valgus" on see, mis võib otsustada elu ja surma küsimuse, sest nende saatus, kes raadiosagedusi levitavad, sõltub ainult Wernerist ja sellest, kas ta suudab need kinni püüda.[6] Marie-Laure’i puhul sõltub tema elu sõja ajal sellest, kas ta oskab mälu järgi linnas kodutee leida.[1]
Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]
"Kõik see silmale nähtamatu valgus" võitis 2015. aastal Pulitzeri ilukirjanduspreemia. Raamat on võitnud teisigi auhindu, näiteks Audie Award for Fiction, Goodreads Choice Awards Best Historical Fiction ja Indies Choice Book Award ning oli New York Timesi bestseller üle 200 nädala. [4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Anthony Doerr (2014). Kõik see silmale nähtamatu valgus. New York: Scribner.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Callil, Carmen. 2014. All the Light We Cannot See by Anthony Doerr review – a story of morality, science and Nazi occupation. The Guardian, May 17. Saadaval lehel https://www.theguardian.com/books/2014/may/17/all-the-light-we-cannot-see-anthony-doerr-review, vaadatud 16. märts 2022.
- ↑ Brink, Ilsa. 2021. Anthony Doerr: All the Light We Cannot See. Saadaval lehel https://www.anthonydoerr.com/books/all-the-light-we-cannot-see, vaadatud 16. märts 2022.
- ↑ 4,0 4,1 Brink, Ilsa. 2021. Anthony Doerr: Bio. Saadaval lehel https://www.anthonydoerr.com/author/bio, vaadatud 16. märts 2022.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Sparknotes. 2022. All the Light We Cannot See: Character list. Saadaval lehel https://www.sparknotes.com/lit/all-the-light/characters/, vaadatud 15. märts 2022.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 Goh, Irving. 2019. Introducing Touching Literature: Anthony Doerr's All the Light We Cannot See. Semantic Scholar, 19: 3, 241-261.