Mine sisu juurde

Käosulane (perekond)

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib perekonnast; alamperekondade kohta vaata artikleid Hippolais (alamperekond) ja Iduna (alamperekond)

Käosulane
Eri liiki käosulaseid
Eri liiki käosulaseid
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Roolindlased Acrocephalidae
Perekond Käosulane Hippolais
von Baldenstein, 1827

Käosulane (Hippolais) on värvuliste seltsi roolindlaste sugukonda kuuluv lindude perekond.

Käosulased on levinud Euroopas, Lääne-Aasias ja Loode-Aafrikas. Parasvöötmes pesitsevad käosulased on rändlinnud, talvituvad ekvatoriaalses ja lähisekvatoriaalses Aafrikas ning Edela- ja Lõuna-Aasias.

Nad asustavad põõsastikke, puistuid ja metsi.

Välimuselt sarnanevad nad roolindude, põõsalindude ja lehelindudega. Neil on kollane või helehallikas alapool ja rohekas või pruunikas ülapool. Neile on tunnuslik hele valjasriba. Teistest põõsalindudest eristab neid pisut laiem nokatüvik ja nurgelisem saba.

Käosulased on putuktoidulised, kuid mõnikord söövad marju ja seemneid.

Laulus matkivad nad osavalt teiste lindude hääli.

Taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

2004 avaldati ajakirjas British Birds uurimus, mille kohaselt on käosulase perekond roolinnu perekonna suhtes parafüleetiline rühm. Täpsemalt öeldes jaguneb käosulase perekond kaheks alamperekonnaks, mida nimetatakse Hippolais ja Iduna[1], kummaski 4 liiki. Sealjuures on alamperekond Iduna roolinnu perekonnaga lähemalt sugulane kui alamperekonnaga Hippolais.[2]

See artikkel põhines 1997. aasta andmetel[3], millest lähtudes arvas Hollandi Linnusüstemaatika Komitee alamperekonna Iduna 4 liiki juba 1998 roolinnu perekonda[4]. Kuid Briti Ornitoloogide Liidu Linnuvaatluskomitee, mis vastutab kõigi Suurbritannias kohatud lindude süstemaatika eest, taastas need liigid käosulase perekonda, mitte et komitee oleks seda lahendust lõplikuks pidanud, sest DNA uuringute tulemusi kahtluse alla ei seatud, vaid komitee hinnangul vajab see küsimus edasist uurimist ja senikauaks on otstarbekas säilitada seni kehtinud süstemaatika[5].

Välja on toodud argument, et linnulaulu põhjal pole käosulaseid ja roolinde võimalik eristada.[6]


  1. zoonomen.net
  2. Parkin, David; Collinson, Martin; Helbig, Andreas; Knox, Alan; Sangster, George; Svensson, Lars (2004). "Species limits in Acrocephalus and Hippolais warblers from the Western Palearctic". British Birds. 97 (6): 276–299.
  3. Leisler, B.; P. Heidrich, K.M. Schulze-Hagen, M. Wink (1997). "Taxonomy and phylogeny of reed warblers (genus Acrocephalus) based on mtDNA sequences and morphology". Journal Ornithol. 138 (4): 469–496. DOI:10.1007/BF01651381.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. Sangster, George; Hazevoet, Cornelius; van den Berg, Arnoud; Roselaar, C. S. (1998). "Dutch avifaunal list: species concepts, taxonomic instability, and taxonomic changes in 1998". Dutch Birding. 20 (1): 22–32.
  5. Knox, Alan; Collinson, Martin; Helbig, Andreas; Parkin, David; Sangster, George (2002). "Taxonomic recommendations for British birds". Ibis. 144 (4): 707–710. DOI:10.1046/j.1474-919X.2002.00110.x.
  6. Constantine, Mark; The Sound Approach (2006). The Sound Approach to birding: a guide to understanding bird sound (1st. ed.). Dorset, England: The Sound Approach. Lk 142–148. ISBN 90-810933-1-2.