Juri Reiljan
| Juri Reiljan | |
|---|---|
| Sünniaeg |
14. august 1964 Punase Lageda, Krasnodari krai, Vene NFSV, Nõukogude Liit |
| Rahvus | Venemaa eestlane |
| Kodakondsus | Venemaa |
| Alma mater | Punalipuline Sõjaväeinstituut |
| Abikaasa | Jah |
| Lapsed | Kristina (tütar) |
Juri Reiljan (vene Юрий Угович Рейльян; sündinud 14. augustil 1964 Punasel Lagedal[1] Krasnodari krais Vene NFSV-s) on Venemaa riigitegelane ja ärimees.
Aastatel 2009–2013 oli ta Venemaa Föderatsiooni regionaalarengu ministri asetäitja ja aastatel 2013–2016 Venemaa ehitus- ja elamumajanduseministri asetäitja, mille jooksul vastutas ta Sotši 2014. aasta taliolümpiamängude objektide valmimise eest.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Juri Reiljan sündis 14. augustil 1964 Punasel Lagedal ja kasvas üles Adleris ja Sotšis miilitsaülema polkovnik Ugo Reiljani perekonnas.[1]
Aastatel 1981–1991 teenis ta NSV Liidu relvajõududes sõjaväe prokuratuuri organites, karjääri armees toetas haridus Moskvas sõjaväejuriste välja õpetavas Punalipulises Sõjaväeinstituudis, mille Reiljan lõpetas 1986. aastal.[1]
Nõukogude Liidu lagunemise järel tegutses Reiljan mitmes eraettevõttes. Aastatel 1991–1993 töötas ta juristina aktsiaseltsis Medžik (Мэджик) Moskvas. 1993–1995 oli ta peadirektor aktsiaseltsis "Firma "Stentor"". Reiljan oli aastatel 1995–1997 peadirektori asetäitja, seejärel peadirektor ühisettevõttes "Projekt Kampo".[2]
1998. aastast tegutses Reiljan ehitusfirmas AS "Armstroi". Ta alustas peadirektori asetäitjana, kuid sai 2005. aastal peadirektoriks ja 2006. aastal tegevdirektoriks. Tollal jäi ta silma Venemaa ühele mõjukamale ärimehele Oleg Deripaskale, kes tegi Reiljanist oma tippmänedžeri. Aastatel 2007–2009 töötas Reiljan "Kompanii "Bazovõi Element"" AS-i täitevdirektorina ja 2009. aastal ehitus-projekteerimisettevõtte "Transtroi" AS-i peadirektorina, tegeledes rikkuri olümpiaprojektidega Sotšis.[1][2]
Poliitiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Tollal jäi ta silma Sotši olümpiamängude objektide ehituse eest vastutama pandud asepeaministrile Dmitri Kozakile, kes tegi temast 21. aprillil 2009 Venemaa regionaalarengu ministri asetäitja. Ta püsis juhtival kohal hoolimata mitme ministri ja Olimpstroi juhi väljavahetamisest oma ametikohal ja Venemaa juhtkonna soosingus 26. novembrini 2013.[1][2]
Samal kuupäeval, 26. novembril 2013, nimetati Reiljan Venemaa ehituse ja elamumajandusministri asetäitjaks. Tema vastutusalaks oli jätkuvalt olümpiaehitused.[1] Ta koordineeris föderaalsete ja piirkondlike ametiasutuste ning Olimpstroi tegevust olümpiapaikade ehitamisel, jälgis ehituse edenemist ja tagas Krasnodari oblasti eelarvesse eraldatud riiklike toetuste kasutamise. 3. veebruarist 2014 oli ta ka Olimpstroi nõukogu esimees. Tema ametiaeg lõppes 1. veebruaril 2016.[2]
Hilisem elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa valitsusest lahkumise järel ostis Reiljan 2016. aasta veebruaris Spetstransstroi firma, millest sai kiiresti üks suurimaid Venemaa Raudtee tellimuste täitjaid raudteede ehitamisel. Aastatel 2016–2019 sõlmisid Spetstransstroi ja Venemaa Raudteed lepinguid rohkem kui 100 miljardi rubla eest. Projekteeriti, ehitati ja renoveeriti muuseas Krasnodari linna uus raudtee, Lääne-Siberis 350-kilomeetrine raudteelõik Obskajast Nadõmini, Baikali-Amuuri magistraali idapoolne polügoon.[2][3] 2019. aastal sattus Reiljan ebasoosingusse ning ta pidi loobuma osalusest Spetsstrois ja maha panema firma juhi ameti.[4]
2020. aasta jaanuaris esitas Venemaa Raudteed Spetstransstroi vastu mitu hagi tööde vajalikus mahus tegemata jätmise tõttu. 2021. aasta suvel andis Venemaa president Vladimir Putin käsu leida raudtee ehitamata jäämises süüdlased.[5] 2. novembril 2021. avaldati info, et Reiljan on Moskvas kinni peetud ja Irkutski viidud.[2][4] Teda süüdistati Vene Raudteega sõlmitud lepingutest 1,5 miljardi rubla omastamises. Kriminaalasi jõudis kohtusse 2022. aasta detsembris, kuid istungid algasid 2023. aasta aprillis, sest kaitsjate advokaadid vaidlusid kõigepealt kohtu territoriaalse pädevuse. Reilan oma süüd ei tunnistanud ja arreteerituna ilmesid tal tõsiseid terviseprobleemid.[6]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Juri Reiljani vaarisa Karl Reiljan rändas 1877. aastal Abhaasiasse ja asus elama väliseesti Sulevi külasse. Tema isa oli Ugo Reiljan, kes pärines Krasnaja Poljana eestlaste kogukonnast ja oli üks eestlaste kogukonna juhtidest piirkonnas.[1] Tema ema Svetlana, neiupõlvenimega Lell, sündis eestlaste peres Armaviris.[3] Ta on sugulane Eesti jäänud Reiljanitega, muuhulgas oli ta sugulane Janno Reiljan.[1]
Reiljan saab eesti keeles aru lihtsamast jutust.[1] Ta rahastas Sulevi külas kultuurimaja taastamist kui ka küla 135. aasta tähistamist.[7]
Ta on abielus, tema abikaasa on hispaanlanna.[1] Reiljanil on tütar Kristina, kes on kino- ja spordiprogrammide produtsent.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 Piirsalu, Jaanus (12. detsember 2013). "Eestlane, kellele Putin panustab". Eesti Ekspress. Lk 6-8.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Рейльян, Юрий Угович". TASS. Vaadatud 29. märtsil 2024.
- ↑ 3,0 3,1 Piirsalu, Jaanus (2. mai 2018). "Reiljan ehitab Vene Arktikas maailmas unikaalset raudteed". Postimees.
- ↑ 4,0 4,1 Piirsalu, Jaanus (4. november 2021). "Venemaal arreteeriti tuntud eesti soost ehitaja Juri Reiljan". Postimees.
- ↑ Laugen, Lauri, toim (4. november 2021). "Venemaal vahistati eesti soost raudtee-ehitaja ja endine aseminister Juri Reiljan". Delfi.
- ↑ 6,0 6,1 Никифоров, Влад (17. aprill 2023). "Юрий Рейльян защитился дочерью". Kommersant.
- ↑ Piirsalu, Jaanus; Püve, Birgit (8. oktoober 2018). "Eesti kultuuridessant tõi Abhaasiasse uut hingamist". Postimees.
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Juri Reiljan |