Juan Manuel Fangio

Allikas: Vikipeedia
Juan Manuel Fangio
Argentina Argentina
Juan Manuel Fangio
F1 saavutused
Maailmameister 1951,
1954-1957

Grand Prix:
‪… punkte 277,14
‪… võite 24
‪… 2. kohti 10
‪… 3. kohti 1
‪… starte 57
‪… kiireimaid ringe 23
‪… kvalifikatsioonivõite 28
Osalemine
Aastatel 1950-1951,
1953-1958

Meeskonnad Alfa Romeo
Maserati
Mercedes
Ferrari

Juan Manuel Fangio (24. juuni 1911 Balgarces, Argentina17. juuli 1995 Buenos Aires, Argentina) oli Argentina võidusõitja, Vormel 1 klassi viiekordne maailmameister.

Juan Manuel oli kuuelapselise pere neljas järeltulija. Juba poisikesena tärkas temas suur huvi tehnika ja mootorite vastu. 12-aastaselt läks ta meister Capertini autoremonditöökotta õpipoisiks, kus märgati peagi tema taibukust.

1929. aastal tabas noormeest äge kopsupõletik ning võitlus haigusega kestis mitu kuud. 1932 ootas teda ees kroonuleib Buenos Airese lähedal asuvas kadettide koolis, kus ta tänu oma suurele autohuvile sai autojuhuks.

Sõjaväest vabanedes naasis ta kodulinna ja avas oma töökoja. Samas 1936. aastal startis sõbra käest laenatud Fordil oma esimesel võidusõidul. Kaks aastat hiljem otsustas Fangio kodustel võidukihutamistel kivistel Argentina teedel uuesti kaasa lüüa. Sõidukiteks olid rasked ja suured ameeriklaste Ford ja Chevrolet, mis viimase ettevalmistuse võistlusteks saanud sõitja enda käe all. Esimestel sõitudel osales ta pseudonüümi Rivadavia all, sest vanemad polnud tema harrastusest eriti vaimustuses.

Fangio esimeseks suureks võiduks oli 1940. aastal Grand Premio del Norte, kus ta osales autoga Chevrolet TC. 10 000 kilomeetri pikkuse hullumeelse võidukihutamise võiduga Buenos Airesest Peruu pealinna Limasse ja tagasi sai Fangiost Ladina-Ameerika tuntuim autosportlane ning kodulinn nimetas ta oma aukodanikuks.

1948. aastal läks ta Euroopasse maailma võidusõitjate eliidiga rinda pistma. Tänu riigi toetusele oli "terasratsudeks" tal kompressormootoritega Maserati ning Simca-Gordini. Debüütsõiduks oli võistlus Reimsi rajal Prantsusmaal, kus Fangio oli tänapäeva mõistes küllalt vana, 29-aastane.

Kaasvõistlejate austus Fangio vastu oli nii suur, et kui Fangio osales oma viimasel sõidul, 1958. aasta Prantsusmaa GP-l, tegi liider Hawthorne talle ringi sisse, ent ei söandanud temast mööda sõita ja laskis tal kuni finišini enda ees sõita.

23. veebruaril 1958 röövisid Kuuba mässulised Fangio, kuid lasid ta hiljem vabaks ja ta jäi edaspidi oma röövijate sõbraks.

Edaspidise elu pühendas Fangio Mercedes-Benzi autode müügile. Oma endiste võidusõiduautodega korraldas ta vahel demonstratsioonsõite. 1974 määrati ta tütarfirma Mercedes-Benz Argentina presidendiks ja 1987 eluaegseks aupresidendiks.

Fangiole on püstitatud kuus ausammast: Buenos Airese lähedal Puerto Maderos, Monte Carlos, Hispaanias Montmelós, Saksamaal Nürnburgringil, Mercedes-Benzi muuseumis ja Itaalias Monzas.

Vormel 1 statistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Fangio tuli maailmameistriks 5 korda – see rekord püsis kuni 2003. aastani, mil Michael Schumacher võitis oma kuuenda tiitli. Ta tuli maailmameistriks 4 meeskonnas – seda rekordit pole keegi korranud. Oma 51 stardist võitis ta 24 – võiduprotsenti 47,1% pole samuti keegi korrata suutnud. Lisaks saavutas ta 10 teist kohta, mis annab koha esimese kahe hulgas 66,7% sõitudest.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]