Juhan Hiiemets
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Juhan Hiiemets (kuni 15. detsembrini 1939 Johannes Hiiemets; 20. november (vkj)/ 3. detsember 1904 Joaorg, Joala vald, Vaivara kihelkond, Virumaa[1] – 24. aprill 1942 Semjonovi rajoon, Gorki oblast, Vene NFSV) oli Eesti haridustegelane, kirikuõpetaja ja kirjamees.[viide?]
Ta sündis raamatukaupmehe ja vennastekoguduse jutlustaja Jakob Hiiemetsa pojana.
Õppinud Mustvee alg- ja täienduskoolis, läks ta 16-aastaselt pärast vanemate vaesumist Tallinna ja sai Lutheri vabrikusse lihttööliseks. Edasi töötas ta eri kontorites ja sõjaministeeriumi arhiivis ametnikuna ning lõpetas töö kõrvalt õppides 1924. aastal õhtukooli, kuid haigestus siis.[viide?]
1925. aasta sügisel astus ta Tartu Ülikooli usuteaduskonda ja oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Alates teisest kursusest oli ta ametis EELK Avinurme koguduses jutlustaja ja asjaajajana. 1927 laulatati ta Marta Suurega, neil sündis neli last.[2]
Lõpetanud 1929 ülikooli, sooritas ta sügisel vajalikud õpetajaameti eksamid ja määrati prooviaastaks Palamusele. Elama asus ta Väike-Maarjasse, kus hakkas kohalikus gümnaasiumis tööle usu- ja ajalooõpetajana.[viide?]
Jaanuaris 1930 valiti ta EELK Väike-Maarja koguduse õpetajaks, ajutiselt 1. juulist 1936 31. detsembrini 1937 oli ta Rõuge koguduse pastor.[viide?]
Väike-Maarja gümnaasiumi direktor ja õpetaja süüdistasid Hiiemetsa kommunistlikke mõtete levitamises. Hiiemets kaebas nad kohtusse ja süüdistajad mõisteti kolmeks kuuks vangi.[3]
1932. aastal omandas ta uurimuse «Torma kihelkonna ajalugu» eest magistrikraadi ning jaanuaris 1937 kinnitati ta edasiõppijaks usuteaduskonna kirikuloo õppetooli juurde.[viide?]
Sel ajal avaldas ta mitu raamatut pühakutest, märtritest ja kirikuisadest: «Aurelius Augustinus» (1935), «Assissi Franciscus», «Thascius Caecilus Cyprianus» (mõlemad 1937), «Martin Luther» (1939), «Taeva Jaan. Lugu vana-Roosa prohvetist» (1937) ja kirikuloost «Õpetaja Quandti rasked päevad» (autori kirjastus, 1940) ning romaani "Õige vaim" (1939).
1. jaanuaril 1941 vabastati Hiiemets omal soovil Väike-Maarja õpetaja kohalt, kuna vanem põlvkond polnud harjunud nägema lihtsat noort pastorina, seevastu noorem põlvkond suhtus temasse soosivamalt.[3]
Ta kolis perega Tartusse, kus töötas sanitaar-epidemioloogiajaamas instruktorina, kuni vangistati kommunistlike võimude poolt 27. juunil. Doktoritöö jäi samal sügisel kaitsmata.[viide?]
Tartu vanglast saadeti ta edasi Kirovisse, kus talle tema 37. sünnipäeval 3. detsembril 1941 määrati karistus 8 aastat vangistust+3 aastat asumist. Ta saadeti edasi edela poole Gorki oblastisse, kus hukati[3] raske reumahaigena 24. aprillil 1942.[viide?]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ EELK Torma koguduse personaalraamat XV; 1904–1939. Eesti Rahvusarhiiv, RA EAA.1265.1.506. Lk 47
- ↑ "VE: Hiiemets, Johannes – usuõpetaja ja ajaloolane". www.virumaa.ee, 10. juuni 2005
- 1 2 3 "Aastatetagune jõulusõnum kõlab väga tänapäevaselt". Imeline Ajalugu. Vaadatud 11. jaanuaril 2026.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Kadri Olesk. "Johannes Hiiemetsa elu ja töö". Bakalaureusetöö Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Juhendaja Riho Altnurme. Tartu 2000[1]
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944
- "VE: Hiiemets, Johannes – usuõpetaja ja ajaloolane". www.virumaa.ee, 10. juuni 2005
- "VE: Hiiemets, Johannes – Torma kihelkonna ajalugu". www.virumaa.ee, 8. detsember 2005
- Eesti kommunismiohvrid 1940–1991