Pärnu Nikolai kirik
Pärnu Nikolai kirik oli tänapäevaks hävinenud kirik, mis asus Pärnus raekoja lähedal Pika ja Nikolai tänava nurgal. Kiriku järgi on nime saanud ka Nikolai tänav Pärnus.
Gooti stiilis punastest tellistest Nikolai kirik (Nikolaikirche) ehitati 13.–14. sajandil ning hävis Teises maailmasõjas. Algse madala pseudobasiilika kesklööv oli kõrvallöövidest vaid pisut kõrgem. Hilisema kõrge basiilika kuju sai kirik 16. sajandil. Tähtvõlvid kesk- ja kõrvallöövides pärinesid samast ümberehitusest. Kiriku kellatorni ehitati mitu korda ümber, sest see hävis korduvalt pikse poolt süüdatuna. Viimast korda kohendati torni aastail 1886–1887.
Nikolai kirikus leidus palju kunstiväärtusi. Pühakoja loodenurgas asus kunagise Pärnu Rootsi komandandi Erich Pistohlkorsi marmorist barokkstiilis hauamonument aastast 1689. Kunstiajaloolase Sten Karlingi järgi oli monument Johan Georg Heroldti teos. Tähelepanuväärne oli ka barokne kantsel evangelistide figuuridega. Kantsli valmistas hollandi päritolu puunikerdaja Gert Bavendamp 17. sajandi keskpaiku. Vanimaks muinsuseks kirikus oli kaheksakandiline romaani ümarkaartega kaunistatud ristimiskivi. See oli vanem kui Nikolai kirik ise ning oli ilmselt pärit Vana-Pärnu esimesest piiskopikirikuna püstitatud pühakojast.
Kirik oli peamiselt Pärnu saksa luteri koguduse (Pärnu Nikolai kogudus) kirik, Poola võimu ajal (1582–1617) tegutses seal katoliku kirik. Kirik oli tuntud palverännakute sihtmärgi, musta risti tõttu, mis asus kiriku põhjaküljel paiknenud kabelis.
1565. aasta sügisel maeti Pärnu Nikolai kirikusse Caspar von Oldenbockum (ka Jasper von Altenbockum või Oldenbokkum, snd u 1535[1]), "Liivimaa viimane rüütel"[2], kes nii 1558. kui ka 1560. aastal oli Vene-Liivi sõja ajal Paide linnust edukalt moskoviitide vastu kaitsnud ning hiljem (1560-1561) ka Tallinna ordulossi ülem olnud. Pärast Tallinna linna otsust minna Rootsi kuninga võimu alla ja ordumeister Gotthard Kettleri Poola poolele üleminekut jäi Oldenbockum siiski Kettleri teenistusse ning sai seetõttu Pärnu mõisamehi rootslaste vastu juhtides Sipa juures rootslaste kahurikuuliga pihta,[3] suri mõni päev hiljem 30. augustil 1565 Vigala linnuses ning maeti seejärel Pärnu Nikolai kirikusse[4].
Luterlased said Poola valitsuselt endale kiriku ehitamise otstarbeks ühe kokkuvarisenud maja ja 12. augustil 1590 asetati aluskivi uuele kirikule. Ehitus kestis 10 aastat ja aastal 1600 õnnistati uus kirik. Kirikule, Hommiku ja Põhja tänava nurgal anti evangelist Johannese nimi (Jaani kirik). 1617. aastal, pärast Pärnu üleminekut Rootsi kuningriigi võimu alla, anti seni katoliiklaste valduses olnud Nikolai kirik saksa kogudusele tagasi. Peale peaaegu täieliku sisseseade muretseti kirikule ka uus orel, mille ehitaja oli Christoph Memmken. Rootsi kuninganna Kristina kinkis omaltpoolt kaks kirikukella. Nikolai kiriku uuesti pühitsemisega kolis Nikolai saksa kogudus oma vanasse kirikusse ja Jaani kirik anti nüüd eesti kogudusele. Kirikul aga puudus torn, kuna poolakad olid selle strateegilistel kaalutlustel maha võtnud, uue torni ehitamisega jõuti lõpule alles aastal 1683[5].
1771. aasta ööl vastu 4. jaanuari süttis Nikolai kirikutorn ettevaatamatusest põlema, tules hävis torn ühes kelladega. Kirik ise ja orel suudeti päästa ning korjandusel saadud rahaga püstitati uus torn.
1885. aasta hilissügisel süütas tugev äike torni ja see põles maha. Kahjutules hävisid tol korral kellad ja orel, kuna kirik suudeti päästa. Kirik oli tule vastu kindlustatud ja tänu sellele võidi ilma suuremate lisakuludeta kirik parandada.
1940. aastal Nikolai kogudus liideti Pärnu Eliisabeti 2. kogudusega
1944. aasta septembris kirik põles. Hävisid sisemus, katused ja tornikiiver. Tulest jäid kahjustamata kiriku välisseintele kinnitatud hauakivid, mis 1948. aastal tõsteti paremaks säilitamiseks hoone sisse ning kiriku sissekäigud müüriti kinni. 1954. aastal kiriku varemed õhiti vastavalt sõjajärgse Pärnu uue linnasüdame kavandile. Kiriku endist asukohta märgib 1989. aastal avatud mälestuskivi.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ritterbrüder im Livländischen Zweig des Deutsches Ordens. Herausgegeben von Lutz Fenske und Klaus Militzer. [Quellen und Studien zur Baltischen Geschichte. Bd. 12.] Köln; Weimar; Wien, 1993.
- ↑ Greiffenhagen, T. W. Caspar v. Oldenbockum und seine Waffenthaten. Beiträge zur Kunde Liv-, Est- und Kurlands. Bd. II. Reval, 1874-1881.
- ↑ Balthasar Russow (2022). Liivimaa provintsi kroonika. Tallinn: Jüri Kivimäe ja kirjastus Tänapäev. Lk 192-194.
- ↑ Greiffenhagen, T. W. Caspar v. Oldenbockum und seine Waffenthaten. Beiträge zur Kunde Liv-, Est- und Kurlands. Bd. II, H. 1-4, heft 4; Reval, 1874-1881, lk 426.
- ↑ Nikolai kirik —Pärnu vanim pühakoda, Uus Eesti Pärnu Uudised, nr. 85, 17 aprill 1940
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Foto varemeis Nikolai kirikust pärast Teist maailmasõda (avaneva lehekülje alumises osas, vaade loodest)
- Nikolai kirik - Pärnu vanim pühakoda. Bliebernicht.Uus Eesti Pärnu Uudised (1940) nr 85, 17. aprill, lk 2]
- Nikolai kirik leekides. I-IX. E. Bliebernicht. Uus Eesti Pärnu Uudised (1940) nr 94, 27. aprill, lk 3 ; nr 95, 28. aprill, lk 3; nr 96, 30. aprill, lk 3 ; nr 97, 1. mai, lk 3 ; nr 98, 4. mai, lk 3 ; nr 99, 5. mai, lk 3 ; nr 100, 7. mai, lk 3 ; nr 101, 8. mai, lk 3 ; nr 102, 9. mai, lk 3