Joachim Yhombi-Opango
| Joachim Yhombi-Opango | |
|---|---|
| Kongo Rahvavabariigi president | |
|
Ametiaeg 3. aprill 1977 – 5. veebruar 1979 | |
| Eelnev | Marien Ngouabi |
| Järgnev | Denis Sassou-Nguesso |
| Kongo Vabariigi peaminister | |
|
Ametiaeg 23. juuni 1993 – 27. august 1996 | |
| Eelnev | Claude Antoine Dacosta |
| Järgnev | Charles David Ganao |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
1. detsember 1939 Cuvette'i piirkond, Prantsuse Kongo |
| Surmaaeg |
30. märts 2020 Neuilly-sur-Seine, Prantsusmaa |
| Rahvus | lari |
| Erakond |
Kongo Tööpartei, Demokraatia- ja Arengurinne |
| Lapsed | Jean-Jacques Yhombi Opango |
Jacques Joaquim Yhombi-Opango (12. jaanuar 1939, Fort-Rousset – 30. märts 2020, Neuilly-sur-Seine) oli Kongo Vabariigi poliitik ja sõjaväelane.
Ta juhtis Kongo Rahvavabariiki 1977. aastast kuni tema kukutamiseni 1979. aastal presidendina ja oli 1993–1996 Kongo Vabariigi peaminister.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Yhombi-Opango sündis kongokeelsesse lari perre 1939. aastal Põhja-Kongos Cuvette'i piirkonnas Fort-Rousset' (tänapäeval Owando) linnas. 1954. aastal astus koos oma nõo ja tulevase presidendiga Marien Ngouabiga ta Brazzaville'is asuvasse Prantsuse armeele kuuluva Kindral Leclerc'i Sõjalisse Ettevalmistuskooli, mille lõpetas 1957. aastal seersandi auastmega. 1957–1960 teenis ta Prantsuse armee koosseisus Tšaadis.[1] 1960. aastal võeti ta vastu Saint-Cyri sõjakooli Prantsusmaal. Väljaõppe lõppedes 1962. aastal omandas ta leitnandi auastme ja naasis Kongosse.[2][3]
Kongo iseseisvumise järel jätkas Yhombi-Opango ohvitserina teenistust Kongo relvajõududes. Ta oli 1965. aastast kuni Ngouabi võimuletulekuni 1968. aastal Kongo Vabariigi Moskva saatkonna sõjaväeatašee.[1] Ngouabi võimulesaamise järel teenis Yhombi-Opango aastatel 1968–1973 Kongo armee staabiülemana ja aastatel 1974–1975 riiginõukogu peasekretärina, vastutades Kongo Rahvavabariigi riigikaitse eest. 1973. aastal sai ta koloneli auastme ja koha Kongo Tööpartei Poliitbüroos, 1978. aastal omandas ta brigaadikindrali auastme.[4][5][6]
Pärast Ngouabi mõrva 1977. aasta märtsis sai Yhombi-Opango aprillis Kongo presidendiks, juhtides samast aastast ka Kongo Ministrite Nõukogu ja Kongo Tööpartei sõjanõukogu.[4] Tema võimuloleku ajal paranesid suhted nii Prantsusmaaga (kohtudes 1977. aasta juunis ka Prantsusmaa presidendi Valéry Giscard d’Estaing'iga) kui ka Ameerika Ühendriikidega, samas säilitas ta Nõukogude Liidule suunatud välispoliitika. Samuti külastasid Kongot ekspertrühmad, mis uurisid riigi majanduslikku seisundit ja maavarade varusid.[7] 1978. aastast tihenesid konfliktid Yhombi-Opango ja tema kaitseministri Denis Sassou-Nguesso vahel. 1979. aastal tagandas Sassou-Nguesso ta riigipea positsioonilt.[8][9]
Pärast presidendikohalt tagandamist Yhombi-Opangot vangistati. Ta visati välja Kongo Tööparteist ja alandati reamehe auastmele. Vangistuses hoiti teda 1984. aastani, kui teist võitu presidendivalimistel Sassou-Nguesso lubas ta vabadusse. Pärast vabanemist asus Yhombi-Opango elama Owandosse. 1987. aastal arreteeriti ta uuesti, süüdistatuna presidendi Sassou-Nguesso vastu suunatud ohvitseride riigipöördekatses osalemises. Teist korda vabastati Yhombi-Opango 1990. aastal Kongo 30. aastapäeva tähistamise ja rahvusvahelise surve tõttu.[7][10]
Pärast vabanemist asutas Yhombi-Opango uue erakonna nimega Demokraatia- ja Arengurinne, mis sai 1991. aastast pärast mitmeparteilise poliitika kehtestamist legaalselt tegutseda. Erakonda juhtis ta aastatel 1990–1997 ja uuesti alates 2007. aastast kuni surmani.[4] Partei esitas ta 1992. aasta presidendivalimistel kandidaadiks, kuid ta ei osutunud valituks.[8] 1993. aasta parlamendivalimistel otsustas tema partei teha koostööd tollase presidendi Pascal Lissoubaga, mistõttu ta juhtis Lissouba liitlasena peaministri positsioonil Kongo Vabariigi valitsust aastatel 1994–1996.[10]
1997. aastal puhkenud kodusõdas Sassou-Nguesso ja Lissouba vahel toetas Yhombi-Opango Lissoubat, mistõttu pärast kodusõja kaotamist põgenenes ka tema Kongost eksiili. Kodusõjas hukkusid ka Yhombi-Opango vanemad. Kõigepealt pages ta Gabonisse, sealt edasi Elevandiluurannikule, kust edasi liikus ta Prantsusmaale. Kongos mõistis kohus 2001. aasta detsembris Yhombi-Opango in absentia süüdi rahapesus ja määras talle karistuseks 20 aastat sunnitöölaagris. 2007. aastal andis Sassou-Nguesso talle amnestia, mistõttu ta sai juba sama aasta 10. augustil tagasi Kongosse minna, olles tervitatud rahvamasside poolt. Terviseprobleemide tõttu pendeldas Yhombi-Opango edaspidi siiski Prantsusmaa ja Kongo vahel.[10] Pärast pikemat haigestumist suri ta 81-aastasena 30. märtsil 2020 pärast koronaviirusesse nakatumist Pariisi lähedal Neuilly-sur-Seine'is Pariisi ameerika haiglas.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 "Joachim Yhombi-Opango". Munzinger. 18.05.2021. Vaadatud 05.07.2023.
- ↑ Gates, Henry Louis; Akyeampong, Emmanuel; Niven, Steven J. (2011). "Yhombi-Opango, Joachim". Oxford Reference. Vaadatud 05.07.2023.
- ↑ "Covid-19: Congo's former president Yhombi Opango dies in France". APANews. 31.03.2020.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Joachim Yhombi-Opango". Gran enciclopèdia catalana. Vaadatud 05.07.2023.
- ↑ "Yhombi-Opango, Jacques Joachim". Treccani. Vaadatud 05.07.2023.
- ↑ "Former Congo's President Son speaks after Joachim Yhombi Opango's demise". PlusTV Africa. 01.04.2020.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 "Qui était Joachim Yhombi-Opango ?". Le Point. 31.03.2020.
- ↑ 8,0 8,1 "Congo's ex-president Yhombi-Opango dies of coronavirus". Aljazeera. 31.03.2020.
- ↑ "Congo-Brazzaville: décès à Paris de l'ancien président Yhombi Opango". RFI. 31.03.2020.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Coker, Francisca (31.03.2020). "Covid-19 Deaths in Africa: Who was Jacques Joachim Yhombi-Opango?". Olatorera.