Jevdokia Kanniste

Miku Ode (kodanikunimega Jevdokia Kanniste; 27. veebruar 1857 Matsuri – 19. august 1924 Helbi) oli setu rahvalaulik.

Elulugu

Miku Ode sündis Raakva nulgas Matsuri külas 1857. aastal. Tema ema oli Hedo, kes oli üksikuks jäänud naine ja elas kogu elu isatalus. Ema oli hea laulunaine ja pulmas hea vakanaiseks. Tema kodu oli vaene. Kaheteistaastaselt hakkas ta karjuseks Säältsova (Tsäältsüvä), siis Meldova külas. Suuremaks saanult teenis ta Lindsi, Kolodavitsa ja Sukovitsa külas (Tsätski nulk).

Ühel aastal läks ta koju ja oli siis 25-aastane, siis tulid talle kosjad. Ta läks mehele Helbi (Kropkova) külla. Mees oli leskmees, elas sautares. Pere oli suur, mehel oli kuus last, kellega oli Odel palju hoolt. Ta sai ikka mehe lastega läbi, aga mehe lapsed olid laisad ja joodikud. Mees oli ka kiusaja, kui ta oli purjus sai temaga kõike. Ta elas üheksa aastat koos mehega, siis suri mees ära. Talle tuli veel peigmees, aga ta ei läinud mehele. Kokku oli nende peres kaheksa last. Kuus olid mehe lapsed, kõik olid poisid. Kaks last olid neil ühist. Üks oli tütar ja teine oli poeg. Tütar suri ära ja poja andis ta võõrasse tallu karjuseks. Ise kudus ta elatuse teenimiseks kangast ja vöid.

Kui pojast sai täismees, võttis Ode talle Miku külast naise. Ode poja nimi oli Vassili (Miku Vassil, hiljem Vassili Kanniste). Tema naiseks sai Anastasia (Päkk) Kanniste. Ode elas koos Vassili ja minia Anastasiaga mehe talus Helbi külas.

Ode ise ütleb: "Koguaeg olen ma töö läbi elanud, kui jõudsin teha võõrale saan endale ka, kui ei hakka jõudma, jumal teab, mis siis saab. Paari aasta eest kudusin veel kangast, aga silmad on haiged, see on kõige hullem. Rinnad (kopsud) on ka jüba kümme aastat haiged olnud."

Suurema osa laule õppis Ode oma emalt. Kui naispere – ema, Ode, onunaine ja onutütar – talvisel ajal ketras või muid tubaseid naistetöid tegi, siis lauldi töö kõrvale pikki ja vanu laule otsast lõpuni. Ode käis setu pulmades sõnaliseks Podruskis, Toomasmäel, Võõpsus, Podmotsas ja Satserinnas.

„Otsiti-ks sõsard sõnolist, Imelast laululist; Panõ-ks sõna sõlõ ala, Litsu laia lehe ala,Võta-ks suuhu sõõsakust Võta-ks kaala kaekist“

Mitu korda võisteldi lauluga ka pulmas ja kirmases. Kõik olid tema lauludega rahul. Vene külades ta ei käinud laulmas, kuigi need olid lähedal, seal oli alati häda olnud. Ta ise mõtles: "Armas maakiil, avida minno!" Ode ei olnud veel Tartuski käinud, kus oli mitmeid setu pidusid peetud, aga vaatamata sellele oli tema nimi tänu Jakob Hurdale nii Eestis kui ka Soomes teada. Jakob Hurt elas 1903. aasta suvel paar kuud Petseris. Ta kirjutas Ode käest mitusada laulu. Kokku ütles Ode 20 720 värssi. Kõige pikem laul on "Uba ja Hernes", mis on 546. rea pikkune.

Pärast Jakob Hurta oli Miku Ode unustusete hõlma vajunud ja peaaegu 20 aasta jooksul ei käinud tema juures ühtegi laulude üles kirjutajat. A.O. Väisanen ütles: "Mulle öeldi, et Ode on juba ära surnud ja sellepärast ei sattunudki Helbi külla. 1922. aasta suvel tulime me Obinitsa kirikukülla. Meid oli kolm soomlast: Alpo Sailo, Maalia Bengts ja mina. Obinitsa preestril Nikolai Raagil oli teada, et Ode veel elas ja ühel vihmasel õhtul tõi ta Ode hobusega Helbi külast minu juurde. Kuulsime tema ilusat teretamislaulu. Ode laulis meile fonograafi sisse. Ütles muistseid pulma ja muid seto peo "kalli aja" laule. Teised soomlased samal ajal maalisid ja voolisid savist Odet. Odele oli küll lapslaps öelnud: "Vanaimä, laskui hinnäst savist tetä". Muidugi Ode lubas ennast maalida ja savist teha. Nalja pärast ütles ta töö ajal: "Inne aigu meid tetäs kuuljas är! Tekke ilosit, viige nuu! Ma olõ vana!." Kui tema laulukaaslase Martina Irö (Irina Luik) "savipää" valmis sai, hakkas Ode tema käest laulusõnu nõudma. Kui mina Odel laulma käskisin hakata, oli temal jälle nali valmis: "Panõ no savipää laulma. Mi pää omma ruttu tett, a näide man on kolm päivä tüüd olnu vast omma ka targõõba." "Savitamise" ja üleskirjutamise ajal tegi ta järgmise laulu:

„Üle mere meelisäksa! Künnü teidlä küsumähe, Nõsõ teidlä nõudemahe: Kiä teidlä siiä aije, Siiä aije siia sunnõ? Agu aije ministri Vai aije valla valitsõja? Tulli ti umala meelelä, Umala targala pääle Vai teidä-ks papi palsso Vai kutsiva köstri? Kui teidä papi palssi, Kui köstri siia kutsi, Papilõ saa pallö tenno, Kötrile kümme aitümma.“

Kui me hakkasime ära minema ja viimast korda Jumalaga jätma küsisin, kuhu jäävad Ode laulud. Ode andis vastuse: "Mul tütärd olõ-õi, kas ma lää külla noid lugõma!" Meie jutuajamine lõppes Ode ilusate sõnadega:

Lasõ laulu rahvast pite,

Lasõ ilo ilma pite,

Taha-ai matta maa sisse,

Taha-ai litsu liivakohe.

Meil tuli ka lauluemaga juttu ka sellest, et ükskord kukub ka surm suu ümbere ja katk kaela ümbere. Ma küsisin, kas nad tahavad teineteise kõrval lebada. Ode ei tahtnu, ütles, et tema läheb Tailovva. Nood olid pooleldi naljajutud, aga kui me viimast korda Odega rääkisime ütles ta mulle: "Kui ma är koolõ, minno tulõ-õi kiäki otsma. Saada sa raudrist, väikenegi." Ma ütlesin vastu, et nood, kes loevad temal laule raamatust, saadavad kivist risti Ode kääpale. Lauluema ei kiitnud ennast, aga ütles: "Kivine rist saa väega kallis."

Ode elas veel Petseri laulupeoni. Ta sai seal autasu, millest ei osanud unistadagi. Ka rahalist tuge hakkas pärastpoole tulema.

Ode suri 67-aastaselt kopsupõletikku. Miku Ode on maetud Tailovo kalmistule, tema hauale on püstitatud marmorist rist, millel on lauluema nimi koos sünni- ja surmaajaga. Kui Eesti ja Venemaa vaheline piir suleti (Eesti taasiseseisvumine 1994), ei olnud omastel võimalik enam nii tihti Tailova surnuaial käia. Hauaplats ei ole kõige paremas korras, ka on Ode haual olnud kivirist kivialuselt maha murtud.

Obinitsa järve kaldale on püstitatud 1986. aastal lauluemade Hilana Taarka, Miku Ode ja Martina Irö mälestuseks seto rahvalauliku kuju. Hiljem on kujule lisatud rahvalaulikute nimetahvlid.

Kirjandus

• Paul Hagu, "Setu lauluema Miku Ode meenutuseks" - Keel ja Kirjandus 1990, nr 4, lk 216–222