Jaan Poska (advokaat)
Jaan Poska juunior (27. juuni 1902 Tallinn – 9. detsember 1941 Kirov, Venemaa)[1] oli eesti advokaat.
Kooliteed alustas 1913. aastal Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis, kust suundus 1917. aastal Tallinna linna poeglaste humanitaargümnaasiumi.[2]
Ta oli 1918–1919 Londoni saatkonna nooremsekretär.[2] Inglismaalt naasmise järel osales vabatahtlikuna 1919–1920 Vabadussõjas, kus teenis soomusrongi nr 2 meeskonna koosseisus.[2] Rindel jõudis olla küll vaid kolm nädalat.[2]
1920 asus õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas 1929. aastal.[2] 1922 liitus Eesti Üliõpilaste Seltsiga ja alates 1929. aastast oli selle vilistlane. Osales 1924. aastal Eesti üliõpilaskonna esindajana ülemaailmsel üliõpilaskongressil Oxfordis.
Erialast karjääri alustas 1924. aastal Tartu-Võru rahukogu tsiviilosakonna ametnikuna.[2] Pärast ülikooli lõpetamist töötas Poska 1929–1935 vandeadvokaadi abina J. Madissoni ja Helmut Romani alluvuses.[2] Alates 1935. aastast oli iseseisev vandeadvokaat Tallinnas ning alates 1938. aastast ühtlasi Välisministeeriumi juriskonsult.[2]
11. detsembril 1940 arreteeriti ta NKVD poolt Tallinnas. Surmaotsus, lasti maha Kirovi vanglas 9. detsembril 1941.[2]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli Jaan ja Constance Poska poeg.[2] Tema esimene abikaasa oli Oskar Kallase tütar Laine Ilona (lahutati 1931) ning teine abikaasa Mercedes-Renate (Mari) Kamp. 1938. aastal sõlmitud abielust sündis 1940. aastal poeg Jaan.[2]
Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuulus Kaitseliitu.[2] Oli 1933. aastast Estonia teatri valitsuse abiesimees.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Album academicum universitatis Tartuensis. Tartu 1994. II köide. Lk. 90.