Silmarillion

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Silmarillion
Originaal­pealkiri The Silmarillion
Autor J. R. R. Tolkien
Tõlge Tiina Nirk, Priit Zingel
Päritolumaa Suurbritannia
Keel inglise
Kirjastaja George Allen & Unwin (originaal)
Kirjastus Tiritamm (eesti keeles)
Ilmumisaeg 1977 (originaal)
1999 (eesti keeles)
ISBN 9985-55-074-9

"Silmarillion" on inglise kirjaniku J. R. R. Tolkieni fantaasiaromaan. Teos avaldati esimest korda postuumselt 1977. aastal. Selle toimetas ja avaldas tema poeg Christopher Tolkien.[1] Teos avab "Sõrmuste isanda" ja "Kääbiku" maailma tausta ja ajalugu.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Teos koosneb viiest osast: "Ainulindalë", "Valaquenta", "Quenta Silmarillion", "Akallabêth" ja "Võimusõrmustest ja Kolmandast Ajastust".

"Ainulindalë" räägib sellest, kuidas Eru Ilúvatar lõi ainurid ja kuidas üks neist, Melkor, talle vastu hakkas ning sellega maailma kurjuse lõi.

"Valaquenta" räägib täpsemalt ainuritest ning nende jagunemisest valariteks ja maiariteks. Valarid olid kõige tugevamad ainurid ja neid oli neliteist. Maiarid olid valaritest nõrgemad, aga neid oli rohkem. Oli ka ainur Melkor, keda loetakse vaenlaseks, mitte valariks, vaatamata sellele, et ta oli ainuritest kõige tugevam.

"Quenta Silmarillion" on kõige pikem osa ning räägib Arda ajaloost seotud lugude kaudu, keskendudes silmarilidele. Alguses tahtsid valarid luua Ardat, mis oleks maailm inimestele ja haldjatele, aga Melkor hävitas pidevalt nende tööd. Lõpuks suutsid valarid Melkori alistada ja vangi panna. Samal ajal lõi valar Aulë päkapikud, kuid Eru ei lubanud neil kohe Ardale elama minna. Seega pandi nad mäe alla magama, kuni oli käes õige aeg.

Pikka aega ei elanud Keskmaal kedagi, sest valarid elasid kõik Valinoris. Lõpuks ärkasid üles haldjad, keda nimetati ka Esmasündinuteks ja Ilúvatari lasteks, sest nad olid esimesed, kes elasid Keskmaal. Kui haldjad olid mõnda aega elanud ja arenenud, lõi neist kõige tugevam ja arenenum, Fëanor, silmarilid. Silmarilid olid kolm vääriskivi. Fëanor oli suutnud neisse sisse panna Kahe Puu valguse. Kaks Puud olid Valinori valgusallikad. Varsti pärast seda Melkor põgenes. Ta hävitas Kaks Puud ja varastas silmarilid, aga need olid ainsad asjad, mis maailma valgustasid.

Seejärel andis Fëanor oma poegadega vande kätte maksta kõigile, kes nende eest proovivad silmarile varjata. See viis väga paljude haldjate surmani seal hulgas Fëanori. Pärast Puude hävitamist ja silmarilide vargust lõid valarid maailma valgustamiseks kuu ja päikese. Samal ajal ärkasid ka inimesed, kellest paljud said hiljem haldjate liitlasteks.

Pärast pikki aastaid ja kannatusi said kaks ainsat elusolevat Fëanori poega Melkori surma järel endale silmarilid, kuid vääriskivid põletasid nende käsi. Sellepärast hüppas üks neist vulkaani ning võttis silmarili endaga ning teine viskas silmarili merre. Nii hävisid kaks kolmest silmarilist. Kolmanda silmarili panid valarid tähena taevasse.

"Akallabêth" räägib saarekuningriigi Númenori tõusust ja allakäigust. Allakäik algas Melkori leitnandi Sauroni pärast, kes õhutas neid sõjale valarite vastu, selleks et surematuks saada. Númenorlased ihkasid surematust, sest nad olid inimesed ning surelikud. Sõda viis selleni, et Eru saatis Númenori teele suure laine, mis hävitas saare ning inimesed selle peal. Laine hävitas Sauroni füüsilise keha ning alles jäi ainult tema vaim. Samal ajal tegi Eru Arda lapikust ümmarguseks ning tõstis Valinori selle pealt ära, et ainult haldjad saaksid sinna sõita.

"Võimusõrmustest ja Kolmandast Ajastust" räägib Sauroni tagasitulekust ja Kolmandast Ajastust Keskmaal ning kokkuvõtvalt ka sündmustest, mis toimusid "Sõrmuste isandas".[1]

Tähtsamad tegelased[muuda | muuda lähteteksti]

Eru Ilúvatar Arda looja. Ta oli Ainus ja ta lõi oma mõttest ainurid. Ta aitas neid, kes teda mõistsid, ning karistas neid, kes talle julgesid vastu hakata. Ta oli kõige looja ning valitses kõige üle.[1]

Melkor hakkas Erule vastu ning tekitas ainurite muusikasse ebakõla. Ta oli ainuritest kõige tugevam, kuid ei mõistnud Eru plaani. Ta lõi maailma kurjuse, kuid kuna ta ise ei suutnud uusi asju luua, moonutas ta lihtsalt Eru loodud asju ja elusolendeid. Ta oli pidevalt valaritega sõjajalal ning pidi neile kaks korda alla vanduma. Teine kord lõppes sellega, et ta saadeti igaveseks Tühjusesse. Pärast silmarilide varastamist nimetas Fëanor ta Morgothiks ning sellest ajast oli see ainus nimi, mida tema kohta Ardal kasutati.[1]

Sauron Melkori leitnant. Ta oli maiar ning Melkori parem käsi. Pärast Melkori surma ehitas ta talle Númenori templi ning ohverdas talle inimesi. Kui Númenor hävis, suri ka ta keha, kuid ta maiari vaim jäi ellu. Ta tuli hiljem kaks korda tagasi, et Keskmaad valitseda, kuid kummalgi korral see ei õnnestunud. Ta lõi haldjate abil Võimusõrmused, mis aitasid neil oma alasid igavesti samasugusena hoida. Hiljem kasutas ta Võimusõrmuseid selleks, et teisi kontrollida.[1]

Fëanor lõi silmarilid. Tema nimi oli alguses Curufinwë, kuid ta ema kutsus teda Fëanoriks, tule hingeks. Ta oli üks kõige targemaid haldjaid ja oli Arda ajaloos kõige parem kullassepp. Fëanor andis koos oma poegadega pärast silmarilide vargust vande, mis viis tema ja paljude ta poegade surmani. Ta suri võideldes ühe balrogiga.[1]

Manwë valaritest kõige tugevam. Ta oli ka Ilúvatarile kõige lähedasem, sest mõistis viimase soove. Ta määrati aja alguses kõige esimeseks kuningaks: Arda kuningaks ja isandaks kõige üle, mis seal elab. Ardal valitses ta tuulte ja pilvede üle. Ta armastas kõiki tugevate tiibadega linde ning nad töötasid ka ta heaks. Ta oli Melkori vend ja suurim vastane.[1]

Mõjutused[muuda | muuda lähteteksti]

"Silmarillioni" mõjutusi on palju ja neid on erinevalt tõlgendatud. Teoses on suur osa haldjate kaotusel, mis seisneb selles, et nad peavad lõpuks Ardalt lahkuma ja sõitma üle mere Valinori ehk maale, kus miski ei saa surra. Teoses saavad haldjad täielikult õnnelikud olla vaid siis, kui nad on sinna läinud. See sarnaneb väga kristliku maailmavaatega, kus täielik halastus, lunastus ja õnn on kättesaadavad ainult teispoolsuses. Ka teose alus, pidev lootus, on osa kristlusest.[2] Teose võimalikud kristlikud jooned tulenevad Tolkieni enda kristlikust maailmavaatest, mis mõjutas ka tema loomet.[3] Samas on "Silmarillioni" vaade tulevikule sarnane põhjamaade mütoloogia Ragnarökiga.[2] "Silmarillionis" räägitakse ka sellest, et kunagi tuleb Melkor Tühjusest tagasi ning toimub otsustav viimane lahing, mis on sarnane Ragnarökiga.[3] Teoses tähtsal kohal olevat saatust on tõlgendatud Eru Ilúvatari tahtena ning see käib teoses tihti käsikäes hukuga. Sarnaselt germaani ja põhjamaade mütoloogiaga alistusid valarid saatusele, kui nad maailma lõid. "Silmarillionis" käsitletud saatus ja hukk esinevad palju ka germaani mütoloogias, millest Tolkien arvatavasti inspiratsiooni sai.[3]

Eestikeelne tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on teos ilmunud 1999. aastal kirjastuselt Tiritamm, selle tõlkisid Tiina Nirk ja Priit Zingel. Väljaande kaanel on John Howe'i illustratsioon, tüpograafia tegi OÜ Piktograaf. Teose toimetasid Eve Laur ja Lembit Rattus.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Tolkien, J. R. R. 1999. Silmarillion. Tõlkinud Tiina Nirk ja Priit Zingel. Tallinn: Kirjastus Tiritamm. (Algselt avaldatud 1977)
  2. 2,0 2,1 Korpua, Jyrki. 2014. Good and Evil in J. R. R. Tolkien's Legendarium: Concerning Dichotomy between Visible and Invisible. Fafnir, 1: 1, 46-55.
  3. 3,0 3,1 3,2 Whitt, Richard J. 2010. Germanic Fate and Doom in J. R. R. Tolkien's The Silmarillion. Mythlore, 29: 111/112, article 8.