J. Puhk & Pojad

J. Puhk & Pojad oli aastatel 1913–1940 Tallinnas tegutsenud ettevõte.^[1]

Ettevõtte eelkäija oli Viljandi tikutootmisvabrik, mille asutas Jaak Puhk 1881. aastal.^[1]^[2] 1913. aasta lõpus reorganiseeris Jaak Puhk ettevõtte ning firma nimeks sai Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad. Pärast isa, Jaak Puhki surma 1917. aastal juhtisid ettevõtet tema pojad Joakim, Eduard, Voldemar, Aleksander ja Evald Puhk^[1]^[2].

1920. aastate esimesel poolel importisid nad teravilja Ameerikast, Skandinaaviast, Lõuna-Euroopast, Venemaalt.

AS Ilmarine

1924. aastal sai ettevõte suurosaluse masinaehitusvabrikus Ilmarine^[2], omandades 90 protsenti madalseisus oleva AS Ilmarise aktsiatest, kuid rohkem huvitasid neid hooned ja maa, et laiendada äri.

Puhkide suurveski

1924. aastal rajas ettevõte Kalamajas endise Ilmarise suurtehase territooriumitele jahuveski, viljaelevaatori, autotöökoja, treimiskoja ja leivatehase; 1933. aastal valmis makaroni- ja nuudlivabrik.^[2]

Puhkide suurveski peakontor asus Rannavärava puiestee 21, püülijahu suurveski Rannavärava puiestee 21, kaubaladu Jahu tänav 3, kruubi- ja jahuveski Saani tänav 2. Puhkide suurveski Narva kontor asus Tallinna maantee 5, Valga kontor Vabaduse tänav 22 ja 32, Viljandi kontor Tallinna tänav 3, Petseri kontor Võru tänav 2^[3], Pärnu kontor Nikolai tänav 6, Tartu kontor Suurturu tänav 12^[4].

Soolakaubandus

Joakim Puhk oli aastatel 1925–1935 Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees. Tänu 1923. aastal loodud Eesti-Vene Kaubanduskojale said Puhkid soodsa soolatehingu NSV Liiduga, mis andis Puhkide firmale õiguse monopoolselt kaubelda Nõukogude soolaga. Tänu soolatehingutele suurenes kaubamaja Puhk ja Pojad osatähtsus Eesti-Nõukogude kaubandusesinduses 1,4 protsendilt 19,5 protsendini esinduse kogukäibest.

Puhkide kaubamaja

Puhkide kaubamajast Tallinnas kujunes emaettevõte, mille kaudu rahastati uusi tehinguid, peamiseks jäi endiselt kaubandustegevus: kaubeldi teravilja, suhkru, heeringa, soola ja koloniaalkaupadega, olulisimad olid siiski teravili ja jahutooted. 1934. aasta 5. detsembril otsustas Eesti valitsus anda 1935. aastaks või väljaveo load viiele eksportöörile: Põllumajanduslikuile Keskühistule "Estonia", Eesti Piimaühisuste Liidule, aktsiaseltsile Rotermanni Tehased ning firmadele C. F. Gahlnbäck ja J. Puhk & Pojad.^[5] Lisaks peakontorile Tallinnas (Rannavärava puiestee 21, Estonia puiestee 19, Estonia puiestee 27 (1933–1937), Estonia puiestee 15 (1937–?)) oli kaubakontorid Tartus, Pärnus, Narvas, Valgas, Viljandis ja Petseris, Rakveres, Jõgeval, Tapal, Türil, Nõmmel, Abjas, Võhmas ja Paides.

Ettevõttele kuulus Tallinnas ka kaubamaja, kus nad müüsid muu hulgas autosid, põllumajandusmasinaid, toiduaineid, rauakaupu.^[1] 1930. aastatel oli ettevõttel Eesti suurim autoäri^[1], mis oli Ameerika Chevrolet’ edasimüüja.

1937. aastal loodi kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad baasil Kaubandus-Tööstuse Aktsiaselts Jaak Puhk ja Pojad.

Viited

1 2 3 4 5 EE 12. köide, 2003: 422.
1 2 3 4 J. Puhk & Pojad (1881/1913-1940, autoosakond asut. 1929) (vaadatud 13.02.2013)
↑ Kuulutus Suurveski J. Puhk & Pojad, Päewaleht, nr. 288, 24 oktoober 1925
↑ Kuulutus Suurveski J. Puhk & Pojad, Postimees (1886-1944), nr. 226, 23 august 1925
↑ Postimees (1886–1944), nr. 334, 6. detsember 1934.

Välislingid

Argo Ralja. Kaubamaja Jaak Puhk ja Pojad 1914–1940 Horisont 2/2012

[EE-1] 1 2 3 4 5 EE 12. köide, 2003: 422.

[eag.vanatehnika.ee-2] 1 2 3 4 J. Puhk & Pojad (1881/1913-1940, autoosakond asut. 1929) (vaadatud 13.02.2013)

[3] Kuulutus Suurveski J. Puhk & Pojad, Päewaleht, nr. 288, 24 oktoober 1925

[4] Kuulutus Suurveski J. Puhk & Pojad, Postimees (1886-1944), nr. 226, 23 august 1925

[5] Postimees (1886–1944), nr. 334, 6. detsember 1934.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]