Jäälätted

Allikas: Vikipeedia
Jäälätted
Autor Bernard Kangro
Kaane kujundaja Karin Luts
Päritolumaa Rootsi
Keel eesti, ladina
Žanr(id) romaan
Kirjastaja Eesti Kirjanike Kooperatiiv
Avaldamisaeg 1958
Väljaande tüüp kõva köide
Lehekülgi 336 lk
Mõõtmed ja kaal 122 × 184 mm
ISBN 5450012136
Eelnev raamat "Sinine värav" (1957)
Järgnev raamat "Ajatu mälestus" (1960)

"Jäälätted" on Bernard Kangro 1958. aastal ilmunud psühholoogiline romaan. Tegemist on Kangro Tartu-tsükli esimese kaksiktriloogia (sinna kuuluvad veel "Emajõgi", "Tartu", "Kivisild", "Must raamat" ja "Keeristuli") esimese romaaniga.

Romaani tegevuskohaks on Tartu ja -ajaks 1930. aasta lõpp, täpsemalt 1937. aasta sügis ja järgmise aasta kevad. Tudengipoisid Naatan Üirike, Juku Leebram, Verner Taklaja ja Tõive Pärdijaak otsustavad teha psühholoogilise eksperimendi – hakata jälgima Asse Jairuse nimelist tudengit, ning igaühe muljete põhjal luua neiust pilt. Loo kulgemisse sekkub ka minajutustajana Benno Maran, kelle lapsepõlvesõber Asse on. Algselt süütu ettevõtmine võtab aga dramaatilise pöörde: Asse murrab ülejäänute teadmata nende kõigi südame, elab üle raseduse katkemise ning tapab lõpuks "igavese tudengi" Villi Oona, kes on pannud ta ultimaatumi ette.

Romaani nagu ka hiljem ülejäänud tsüklis kasutas Kangro rohkelt uudseid kompositsiooni- ja stiilivõtteid, nii et seda on võimalik nimetatada eesti romaaniuuenduse tähtsaks verstapostiks. Romaanid vahelduvad vaatenurgad (kirjeldamine eri tegelaste vaatepunktist, (fiktiivsete) kirjadena, kõiketeadva jutustaja kommentaaridena). Kangro möönis, et talle oli eeskujuks André Gide’i romaan "Valerahategijad" (1925).

Raamat anti uuesti välja 1990. (kirjastaja Eesti Raamat, ISBN 5450012136) ja 2009. aastal (kirjastaja Eesti Päevaleht, sarjas "Eesti lugu", ISBN 9789949431830).

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

On leitud, et kuigi tegu on pagulaskirjandusega, ei ole Kangro niivõrd püüdnud jäädvustada Tartut, kuivõrd tudengielu ja -hinge. Kirjanik Karl Ristikivi märkis, et Kangro soovis tabada midagi üldisemat, ja pakub välja, et see võiks olla "Tartu hing".[1]

Kirjanik ja kirjandusteadlane Lauri Sommer on leidnud, et Tartu romaanid, aga eriliselt just "Jäälätted" on nagu selgroog, millega liitub sujuvalt kõik muu, mida tollest ajast teatakse, ning haakub õhustikult hästi teise toda ajastut kujutava romaani, Jaan Krossi "Wikmani poistega" (1988).[2]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Linda Kaljundi "Eesti lugu: Bernard Kangro "Jäälätted"". Eesti Päevaleht, 6. märts 2009 (kasutatud 4. detsembril 2012)
  2. Lauri Sommer "Lõuna-Eesti märgid Bernard Kangro loomingus". Sirp, 5. november 2010 (kasutatud 4. detsembril 2012)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]