Ivalo Randalu

Allikas: Vikipeedia

Ivalo Randalu (7. veebruar 1936 Riia19. detsember 2019) oli Eesti muusikaajakirjanik ja -uurija.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ivalo Randalu on ajakirjaniku ja kooliõpetaja poeg.[1]

Lõpetas 1955. aastal Tallinna 2. Keskkooli, 1958. aastal Tallinna Muusikakool muusikateooria alal ja 1964. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal.

Aastatel 1962–1970 oli ta Eesti Raadio noorte- ja muusikasaadete toimetaja, 1972–1975 Estonia teatris toimetaja, 1975–1984 Eesti Televisiooni lepinguline autor, 1981–1999 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi vanemteadur, 1999–2004 J. Westholmi Gümnaasiumi muusikaajaloo õpetaja.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Ta uuris Eesti muusikaajalugu ja populariseeris klassikalist muusikat. Toimetas muusikarubriike paljudes meediakanalites, kirjutas muusikaarvustusi. Heliloojana kirjutas koori- ja soololaule, instrumentaalpalu ning filmimuusika umbes 20 dokumentaalfilmile, lisaks mitu muusikafilmistsenaariumi.[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kogumik "Peeter Süda". Tallinn 1984
  • Hugo Lepnurm 31.10.1914–15.02.1999. Elust ja loomingust. // TMK (1999) 5
  • Anna Klas 23. jaanuar 1912 – 20. aprill 1999. // TMK (1999) 7
  • XXI pilku orelile. Eesti orelikultuurist (koostanud Ene Pilliroog ja Ivalo Randalu). Tallinn 2007

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli Eesti endine poliitik Adam Randalu ning poolvend oli õigusteadlane Hillar Aleksander Randalu ja poolõde oli keeleteadlane Eeva Ahven.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.