Ivalo Randalu
Ivalo Randalu (7. veebruar 1936 Riia – 19. detsember 2019) oli Eesti muusikaajakirjanik ja -uurija.[1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ivalo Randalu on ajakirjaniku ja kooliõpetaja poeg.[1]
Lõpetas 1955. aastal Tallinna 2. Keskkooli, 1958. aastal Tallinna Muusikakool muusikateooria alal ja 1964. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal.
Aastatel 1962–1970 oli ta Eesti Raadio noorte- ja muusikasaadete toimetaja, 1972–1975 Estonia teatris toimetaja, 1975–1984 Eesti Televisiooni lepinguline autor, 1981–1999 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi vanemteadur, 1999–2004 J. Westholmi Gümnaasiumi muusikaajaloo õpetaja.[1]
Teadustöö
[muuda | muuda lähteteksti]Ta uuris Eesti muusikaajalugu ja populariseeris klassikalist muusikat. Toimetas muusikarubriike paljudes meediakanalites, kirjutas muusikaarvustusi. Heliloojana kirjutas koori- ja soololaule, instrumentaalpalu ning filmimuusika umbes 20 dokumentaalfilmile, lisaks mitu muusikafilmistsenaariumi.[1]
Teoseid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kogumik "Peeter Süda". Tallinn 1984
- Hugo Lepnurm 31.10.1914–15.02.1999. Elust ja loomingust. // TMK (1999) 5
- Anna Klas 23. jaanuar 1912 – 20. aprill 1999. // TMK (1999) 7
- XXI pilku orelile. Eesti orelikultuurist (koostanud Ene Pilliroog ja Ivalo Randalu). Tallinn 2007
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1998 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (pidev kihutustöö eesti muusika ja muusikaelu heaks)
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Tema isa oli Eesti endine poliitik Adam Randalu ning poolvend oli õigusteadlane Hillar Aleksander Randalu ja poolõde oli keeleteadlane Eeva Ahven.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti muusika biograafiline leksikon. Tallinn 1990. Lk 197
- Teater. Muusika. Kino 4/ 2001. Lk 3–16
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
- Haud Tallinna Metsakalmistul
