Ingvar

Allikas: Vikipeedia

Ingvar või Yngvar Harra (Halljuuks) (surnud 7. sajandil) oli Östeni poeg, poolmüütiline Rootsi kuningas, kes taastas Rootsi troonil Yngligrid pärast seda, kui rootslased olid tõstnud mässu Sölvi vastu.

13. sajandi islandi luuletaja ja ajaloolane Snorri Sturluson on pannud kirja Yngligrite saaga, kus ta kirjutab Ingvarist järgmiselt:

"Selle järel valitses rootslaste üle kuningas Östeni poeg, nimega Ingvar. See oli silmapaistev sõjamees ja võttis sagedasti osa laevaretkedest. Aga tol ajal kimbutasid Rootsimaad väga taanlased ja idapoolsed rahvad. Kuningas Ingvar, sõlminud rahu taanlastega, hakkas laastama ja rüüstama idaalasid. Ühel suvel, kutsunud kokku sõjaväe, läks ta Eestimaale ja korraldas samal suvel rüüstamise kohas, mis kannab nime Stein. Siis ruttasid kohale eesti viikingid (Víkingr frá Esthland) suure väega ja pidasid lahingu. Et kohaliku rahva vägi oli arvult ülekaalus, ei olnud rootslastel jõudu vastu panna. Sealsamas paigal langes kuningas Ingvar, ta sõjamehed põgenesid. Ta on maetud sinna kalmukünka alla, päris mere lähedale. Seda kohta nimetatakse Adalsyslaks.

Pärast seda lüüasaamist pöördusid rootslased kodumaale tagasi. Nõnda ütleb Thiodolf (aastail 858—928 valitsenud Norra kuninga Harald Kaunisjuukse õukonna (skald):

Kõikjal sai teatavaks,
et Ingvari
Sysla sugu
on surmanud,
ja et eestlaste vägi
hiilgava kuninga ihhu
haavad lõi
Madalmere südame lähedal.
Aga Läänemeri
seal puhkavat rootslaste kuningat
vetelauluga hellitab.»[1]

Ladinakeelses Historia Norwegiæes on kokkuvõte Yngligrite saagast (mis on Snorri kirjutatust vanem) (Eysteinni (Ingvari isa) järgi):

"Ta poeg Ingvar, hüüdnimega Hallipäine, tapeti kohalike poolt Balti mere saarel mida kutsutakse nimega Eycilla või Eysysla (Saaremaa).

Yngligrite saaga toob ära, et juba järgmisel aastal peale Ingvari surma tuli tema poeg Onundr (keda saaga nimetab eestlaste vihkajaks) tasuretkele Eestisse, kus laastanud ja rüüstanud maad suurelt ja viinud sügiseks kaasa suure sõjasaagi.[1]

Ingvari oletatavad hauakohad[muuda | muuda lähteteksti]

Ingvari hauakohta on otsitud mitmelt poolt. Muhus olla olnud suur kivi, millel olnud peal väiksem kivi ruunikirjaga. See olnud alles veel 20. sajandi alguses.

Ingvari sõjakäiguga on püütud seostada ka Salme muinaslaevadega seotud lahingupaika.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Jüri Selirand. Muinasaeg, muinasteadus, muinasteadlased. Tallinn, 1989.
  2. https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=38597