Ilusal sinisel Doonaul

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
1910. aastal välja antud nooditrükise tiitelleht

"Ilusal sinisel Doonaul" (saksa keeles "An der schönen blauen Donau") on Austria päritolu helilooja Johann Strauss II 1866. aastal komponeeritud menukas valss. Op. 314 tuli esmaettekandele Viini Meestelaulu Seltsi (Wiener Männergesangsverein) kontserdil Volksgarteni puhkepargis Corti kohvimajas (Cortisches Kaffeehaus) 15. veebruaril 1867.

Esmaettekande järel kasutati ajalehes Wiener Fremdenblatt 17. veebruaril 1867 teadaolevalt esimest korda ühe muusikateose kohta sõna Schlager, mis tähendab ülekantud tähenduses lööklaulu või hitti. Ajalehe kirjeldus valsi kohta oli: "Teise poole avanumber oli vaieldamatu šlaager" ("Die Eröffnungsnummer der zweiten Abteilung war ein entschiedener Schlager").

Kõrgseltskonnas levis esialgu arvamus, et teost saadab vaid leebe edu. Strauss olevat öelnud: "Kurat võttis valsi, ma ainult kahetsen koodat - ma soovin, et see olnuks võimsam!". "Ilusal sinisel Doonaul" on aga klassikalise repertuaari hulgas järjepidevamalt üks kõige populaarsemaid heliteoseid.

Strauss täiendas hiljem teost, sõnad lisas kooriühingu luuletaja Joseph Weyl. Strauss kohandas teose 1867. aasta Pariisi maailmanäituse jaoks instrumentaalseks orkestriversiooniks, mida saatis suur menu. Instrumentaalversiooni esitakse tänapäeval kõige sagedamini. Alternatiivteksti "Doonau nii sinine" ("Donau so blau") kirjutas Franz von Gernerth.

Doonauvalss jõudis New Yorgis ettekandele 1. juulil 1867. Londonis toimunud Covent Gardeni ooperimaja promenaadikontserdil esitati seda juba kooriversioonis 21. augustil 1867.

Heliteos väljendab saksa juubeldusega nii kõlas kui ka sõnas Viini linna seltskondlikku romanssi Doonau jõega. Austrias edastatakse valssi aastavahetuse keskööl televisioonis ja raadios. Viini uusaastakontserdil on see lisapalana nõutav meistriteos. Doonau on pikkuselt teine jõgi Euroopas, mis läbib selle kesk- ning kaguosa ja suubub Musta merre.

Kooripartii sõnad[muuda | muuda lähteteksti]

„An der schönen blauen Donau“ „Ilusal sinisel Doonaul“


Donau so blau,
so schön und blau,
durch Tal und Au
wogst ruhig du hin,
dich grüßt unser Wien,
dein silbernes Band
knüpft Land an Land,
und fröhliche Herzen schlagen
an deinem schönen Strand.

Weit vom Schwarzwald her
eilst du hin zum Meer,
spendest Segen
allerwegen,
ostwärts geht dein Lauf,
nimmst viel Brüder auf:
Bild der Einigkeit
für alle Zeit!
Alte Burgen seh'n
nieder von den Höh'n,
grüssen gerne
dich von ferne
und der Berge Kranz,
hell vom Morgenglanz,
spiegelt sich in deiner Wellen Tanz.

Die Nixen auf dem Grund,
die geben's flüsternd kund,
was Alles du erschaut,
seit dem über dir der Himmel blaut.
Drum schon in alter Zeit
ward dir manch' Lied geweiht;
und mit dem hellsten Klang
preist immer auf's Neu' dich unser Sang.

Halt' an deine Fluten bei Wien,
es liebt dich ja so sehr!
Du findest, wohin du magst zieh'n,
ein zweites Wien nicht mehr!
Hier quillt aus voller Brust
der Zauber heit'rer Lust,
und treuer, deutscher Sinn
streut aus seine Saat von hier weithin.

Du kennst wohl gut deinen Bruder, den Rhein,
an seinen Ufern wächst herrlicher Wein,
dort auch steht bei Tag und bei Nacht
die feste treue Wacht.
Doch neid' ihm nicht jene himmlische Gab',
bei dir auch strömt reicher Segen herab,
und es schützt die tapfere Hand
auch unser Heimatland!

D'rum laßt uns einig sein,
schliesst Brüder, fest den Reih'n,
froh auch in trüber Zeit,
Mut, wenn Gefahr uns dräut,
Heimat am Donaustrand,
bist uns'rer Herzen Band,
dir sei für alle Zeit
Gut und Blut geweiht!

Das Schifflein fährt auf den Wellen so sacht,
still ist die Nacht,
die Liebe nur wacht,
der Schiffer flüstert der Liebsten ins Ohr,
daß längst schon sein Herz sie erkor.
O Himmel, sei gnädig dem liebenden Paar,
schutz' vor Gefahr es immerdar!
Nun fahren dahin sie in seliger Ruh',
O Schifflein, far' immer nur zu!

Junges Blut,
frischer Muth,
o wie glücklich macht,
dem vereint ihr lacht!
Lieb und Lust
schwellt die Brust,
hat das Größte in der Welt vollbracht.

Nun singst ein fröhliches seliges Lied,
das wie Jauchzen die Lüfte durchzieht,
von den Herzen laut widerklingt
und ein festes Band um uns schlingt.

Frei und treu in Lied und Tat,
bringt ein Hoch der Wienerstadt,
die auf's Neu' erstand voller Pracht
und die Herzen erobert mit Macht.

Und zum Schluß
bringt noch einen Gruß
uns'rer lieben Donau dem herrlichen Fluß.
Was der Tag
uns auch bringen mag,
Treu' und Einigkeit
soll uns schützen zu jeglicher Zeit!


Doonau, su veed,
Su sini veed,
su lainete vood,
su lainete vood,
nad voolavad siin,
nad voolavad siin,
sind tervitab Viin
jah kaunis Viin.

Ja suvisel ööl
Ja suve ööl
kui hõbene vöö
kui hõbe vöö.
Sa ühendad maid
ja ka meil muudad rõõmsaks
südameid!
Kaugelt mägedelt merre juhid vett
ja su kaldal rõõm meid valdab.
Itta voolavad sinu lainte väed,
kõikjal õnne külvad, kus sa läed!
Vanad lossid teel, kõrgel kaljudel
tervitavad sind ju eemalt.
Päike sädeleb kõrgel mägedel,
peegeldudes sinu lainetel.

Ja kaunim veteneid,
meil jutustada võid,
mis kõiki näinud sa,
se’st tervele ilmal kuuluta!
Ju ammu, vanasti
sul’ laule riimiti,
sul kauneim lainte mäng
ja kallastel õitsel muru säng!

Veel vooge pea Viini ees sa
ja teda kallista!
On kindel, et kaunim kui Viin,
ei ükski olla saa.
Siin rõõmu tulvil rind,
siin noorus võlub sind
ja kenad neiuksed,
jah need
nad röövivad kõigil südameid!

Ja vend sul ju sama kaunis on Rein,
ta kaldal voolamas magusam vein,
seisab sääl ka relvastud vööl,
truu valvur päeval, ööl.
Mis taevas annud on Reinile head,
sa ära kadesta, teadma sa pead,
kõigist kaunim and sinule on taevas sinine.

Lõbus sa alati,
sul õnne samuti,
rõõmus ka kurbuses
naeratad hädades,
lohutad meidki sa
kui kõik näib kurvana,
hõbe hiilguses.

Ja laevuke laintel libiseb veel,
vaikival ööl, on armastus teel,
ja kuumalt arm, samal hõiskab sääl rind:
ei iialgi unusta sind!
Oh taevas sa armulik ole küll meil
ja raskel teil, siis kaitse sa meid!
Nii õrnasti kaisutab suveöö tuul,
taevas meil naeratab kuu.

Nooruskuld nii täis tuld,
kõigil õnne tood,
kes su mahla joob!
Armastus, joovastus kaunid aarded,
mis sa ilma loond.

Nooruskuld nii täis tuld,
kõigil õnne tood,
kes su mahla joob!
Armastus, joovastus kaunid aarded,
mis sa ilma loond.

Su kaldal kõlamas võimsavaim hääl
vanad, noored kõik laulavad sääl,
Sulle rõõmsasti hõiskavad,
sinu lained kuulavad! Ja sulle truudust kõik vannuvad nüüd,
kõlab Viinile elagu hüüd
kõrgel hiilguses särab ta
köites südamed neil õnnega

Doonau veed, (veed, su siniveed)
sinu lainte vood, (sinu lainete vood)
siin vaid kõigist kaunimad (sinu lainete vood) kuuvalged ööd! (kaunimad kõikidest)
(kaunimad kuuvalged ööd!)
Sinule (Ja nüüd sinule)
rõõmsalt laulame (laulame)
teadku kõik,
et Doonaul (Doonaul) on kõikidest
kenam jõesäng
ja kauneim lainte mäng.

Franz von Gernerth Artur Pastarus[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Franz v. Gernerthi järgi A. Pastarus. Ilusal sinisel Doonaul, Tallinn: Eesti Projekt, 1965.