Horreum

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Taastatud horreum Saalburgi kindluses Saksamaal

Horreum (ladina keeles mitmuses: horrea) oli teatud tüüpi ühiskondlik ladu, mida kasutati Vana-Rooma ajal. Kuigi seda ladinakeelset terminit kasutatakse sageli viljaaitade kohta, kasutati Rooma-aegset horreumi ka mitut teist sorti tarbekauba ladustamiseks. Roomas asunud hiiglaslikku ladudekompleksi Horrea Galbae kasutati lisaks vilja hoiustamisele ka oliiviõli, veini, toiduainete, rõivaste ja isegi marmori hoiustamiseks.[1] Keiserliku ajajärgu lõpuks oli Rooma linnas linna vajaduste rahuldamiseks 300 sellist ladu.[2]

Suurimad horreumid olid ülisuured ja seda isegi tänapäevaste standardite järgi: ainuüksi mainitud Horrea Galbae esimene korrus koosnes 140 ruumist, mille pindala oli umbes 21 000 m².[3] Ühiskondlikuks kasutamiseks mõeldud horreumites olnud kasutatava pinna hulka on võimalik hinnata selle järgi, et kui keiser Septimius Severus aastal 211 suri, olevat ta jätnud linna ladudesse sellise tagavara, millega oleks võinud Rooma rohkem kui miljonit elanikku seitse aastat toiduga varustada.[4] Väiksemad (kuid sarnased) laod olid Rooma linnades ja kindlustes tavapärased üle kogu keisririigi. Hästi säilinud sõjaväe kasutatud horreumi näiteid on välja kaevatud Hadrianuse vallil Inglismaal, eriti Housesteadsis (Vercovicium), Corbridge'is ja South Shieldsis.[5]

Esimesed horreumid ehitati Roomas 2. sajandil eKr[6] ja esimese teadaoleva ühiskondliku horreumi rajas tribuun Gaius Gracchus aastal 123 eKr.[4] Hiljem hakati sõna kasutama mistahes kauba säilitamise koha kohta; seetõttu kasutati seda sageli ka keldrite kohta (horrea subterranea), kuid seda võidi kasutada ka koha kohta, kus hoiti kunstiteoseid[7] või isegi raamatukogu kohta.[8] Mõned avalikud horreumid toimisid mõnevõrra justkui pangad, kus võis hoiustada väärtasju, kuid kõige olulisemad olid ikkagi sellised laod, kus hoiti toiduaineid (teravilja ja oliiviõli) ja kust neid riigi poolt jaotati.[9] Rooma küllastumatu nõudlus toiduainete järele tähendas seda, et mõnest linna horreumist läbi käinud kauba kogus oli tohutu ning seda taaskord ka tänapäevaste standardite järgi. Arvatakse, et Roomas Horrea Galbae lao taga asuv antiikaja suuremaid prügimägesid Monte Testaccio sisaldab vähemalt 53 miljoni amfora jääke. Nendega amforatega toodi Rooma ligikaudu 6 miljardit liitrit õli.[10]

Ehitus ja nimetamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ostias asuv ligikaudu aastatel 145–150 ehitatud horreum, mis kandis nime Horrea Epagathiana et Epaphroditiana.

Rooma horreum ja selle sadam Ostia Antica olid vähemalt kahekordsed ja võimaldamaks kergemat ligipääsu ülemistele korrustele, olid need ehitatud kaldteede, mitte treppidega. Teraviljade säilitamiseks kasutatavad hooned olid ehitatud sammastele tõstetuna, et vähendada niiskuse hoonesse sattumise ja kauba riknemise tõenäosust. Mitmed horreumid paistavad olevat olnud kasutusel ka suurte kauplemisaladena, kus keskse õu ümber asusid väikeste kaupluste (tabernae) read. Mõned neist võisid olla üpris viimistletud ja ehk täita tänapäevaste kaubanduslike passaažidega sarnanevat rolli. Teistel hoonetel, nagu näiteks Ostias asunul, oli õu jaotatud ja kauplused seisid "selg-selja vastu". Lähis-Idas olid horreumid üpris teistsuguse ehitusega ja neis oli vaid üks rida väga sügavaid kauplemisruume, mis kõik avanesid samasse külge. See peegeldas sealsetes paleedes ja templikompleksides juba ammu enne roomlaste saabumist laialdaselt kasutatud arhitektuuristiili.[6][11]

Hoonete ehitamisel kanti hoolt ka turvalisuse ja tuleohutuse eest. Tulekahjude ohu vähendamiseks ehitati horreume sageli väga paksude seintega (kuni meetripaksustega) ja varaste heidutamiseks olid aknad alati kitsad ja asusid väga kõrgel. Uksi kaitsti keeruliste lukkude ja poltide süsteemidega. Isegi kõige suurematel horreumidel oli vaid kaks kuni kolm välisust, mis olid sageli ka üpris kitsad ja mis ei võimaldanud vankritega sisenemist. Kaupade sisse- ja väljatassimise ning hoone sees liigutamise vaevarikas töö tehti väga tõenäoliselt vaid käsitsi; seega pidi suurimates horreumides olema tohutu hulk töölisi.[3]

Kõigile Rooma horreumidele olid pandud nimed, millest mõned viitasid kaubale, mida seal hoiti (ja ilmselt ka müüdi): näiteks vaha (candelaria), paber (chartaria) ja pipar (piperataria). Teised nimetati jälle kas keisrite või keiserliku perekonnaga seotud inimeste järgi, nagu näiteks juba mainitud Horrea Galbae, mis on ilmselt saanud oma nime 1. sajandil valitsenud keiser Galba järgi.[11] Tänu Ostias asuvale eriti hästi säilinud horreumil olevatele raidkirjadele on teada, et see nimetati kahe vabaks lastud orja (selle oletatavate omanike) Epagathuse ja Epaphrodituse järgi (Horrea Epagathiana et Epaphroditiana).[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lawrence Richardson. "A New Topographical Dictionary of Ancient Rome", p. 193. JHU Press, 1992. ISBN 0-8018-4300-6.
  2. Peter Lampe. "Christians at Rome in the First Two Centuries: From Paul to Valentinus", p. 61. Continuum International Publishing Group, 2006. ISBN 0-8264-8102-7.
  3. 3,0 3,1 David Stone Potter, D. J. Mattingly. "Life, Death, and Entertainment in the Roman Empire", p. 180. University of Michigan Press, 1999. ISBN 0-472-08568-9.
  4. 4,0 4,1 Guy P.R. Métreaux. "Villa rustica alimentaria et annonaria" teoses The Roman Villa: Villa Urbana, ed. Alfred Frazer, p. 14-15. University of Pennsylvania Museum of Archaeology, 1998. ISBN 0-924171-59-6.
  5. David Soren. "A Roman Villa and a Late Roman Infant Cemetery", p. 209. L'Erma di Bretschneider, 1999. ISBN 88-7062-989-9.
  6. 6,0 6,1 Joseph Patrich. "Warehouses and Granaries in Caesarea Maritima" teoses Caesarea Maritima: A Retrospective After Two Millennia, p. 149. BRILL, 1996. ISBN 90-04-10378-3.
  7. Plinius Noorem, Epist. VIII.18
  8. Seneca, Epist. 45
  9. William Smith, "A Dictionary of Greek and Roman Antiquities", p. 618. John Murray, London, 1875.
  10. Bryan Ward-Perkins. "The Fall of Rome: And the End of Civilization", pp. 91–92. Oxford University Press, 2005. ISBN 0-19-280728-5.
  11. 11,0 11,1 Claridge, Amanda (1998). "Rome: An Oxford Archaeological Guide", First, Oxford, UK: Oxford University Press, 1998, p. 55. ISBN 0-19-288003-9.
  12. Regio I – Insula VIII – Horrea Epagathiana et Epaphroditiana.

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rickman, G. "Roman Granaries and store buildings". Cambridge (1971).
  • Salido Dominguez, J. "Horrea Militaria. El aprovisionamiento de grano al ejército en el occidente del Imperio romano"; Anejos de Gladius 14. Madrid (2011).
  • Salido Dominguez, J. "Los graneros militares romanos de Hispania"; Morillo, A., Hanel, N. & Martin, E., (eds.). Limes XX. Estudios sobre la Frontera Romana. Anejos de Gladius 13. Volumen 2. Madrid, 679–692. I.S.B.N. 978-84-00-08856-9. (2009).
  • Salido Dominguez, J. "La investigación sobre los horrea de época romana: balance historiográfico y perspectivas de futuro". CUPAUAM 34, 105–124. I.S.B.N. 978-84-00-08856-9. (2008).
  • Salido Dominguez, J. "Los sistemas de almacenamiento y conservación de grano en las villae hispanorromanas"; Fernandez Ochoa, C., Garcia-Entero, V. & Gil Sendino, F., (eds.): Las villae tardorromanas en el Occidente del Imperio. Arquitectura y función. IV Coloquio Internacional de Arqueología de Gijón. 26, 27 y 28 de Octubre de 2006. Gijón, 693–706. I.S.B.N.: 978-84-9704-363-2.(2008).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]