Horopleetkaart

Horopleetkaart, mis näitab rahvastiku tihedust Euroopa Liidus

Horopleetkaart (eesti keeles ka koropleetkaart) ehk kartogramm on temaatiline kaart ehk teemakaardi tüüp, mis näitab geograafilise kaardi baasil mingi nähtuse esinemust või esinemuse intensiivsust, põhinedes statistilise näitaja klassifitseeritud väärtustele (nt rahvastiku tihedus või paiknemine, leviku intensiivsus, ulatus, territoriaalsed erisused), kus eri piirkonnad on määratud administratiiv- või muu statsionaarse piiriga (nt maakonniti või riikide kaupa), mida kujutatakse värvitud (toonitud, varjutatud) pinnaosadena, erisuguse viirutusega (nt erinevalt punkteeritud, viirutatud) või kolmemõõtmelisuse illusiooni loovate efektidega.

Kasutamine

Horopleetkaardid pakuvad lihtsat võimalust esitada ilmestavalt mingi väärtuse muutumist või varieeruvust teatud olemasolevates piirides. Lisaks on see kõige levinum teemakaartide tüüpidest, sest enamik avaldatud statistilistest andmetest esitatase üldiselt rühmitatult, näiteks riikide, maakondade, valdade ja linnade kaupa, mis võimaldab neid andmeid mugavalt töödelda kasutades selleks ruumiliste andmete töötluseks mõeldud programme (nagu näiteks GIS).

Koropleetkaarte võib kasutada siis, kui nähtuse olemus on diskreetne ja teda saab kujutada hästipiiritletud geograafilise alana. Näiteks sobivad koropleetkaardil kujutamiseks elanike keskmine sissetulek valdades, maa hinnaklass linnaosas jms. Koropleetkaardiga ei ole otstarbekas esitada näiteks keskmist õhutemperatuuri, sest mingisse vahemikku jääv keskmine temperatuur ei levi korralikult piiritletaval alal.

Koropleetkaartide tüüpiline kasutusala on statistiliste andmete lausaline esitamine arvestuslike geograafiliste üksuste kaupa: omavalitsused, rajoneeringuüksused, administreerimis- või majandamisüksused (nt müügipiirkonnad, metsakvartalid). Kujutusviis peaks võimaldama võrrelda nähtuse geograafilist jaotumust ja aitama tuvastada regionaalseid iseärasusi.

Tavaliselt esitatakse koropleetkaardid kas võrdsete vahemikega või jaotatuna nii, et igas vahemikus oleks võrdne arv elemente. Täpselt sama informatsiooni kujutamine erinevate klassidega võib anda väga erineva tulemuse. Koropleetkaartide puhul on eriti oluline, et väärtused oleksid sobivalt klassifitseeritud. Minimaalse ja maksimaalse väärtuse vahe on võimalik jagada intervallideks mitmel erineval viisil, millest osade määramine nõuab eraldi analüüsimeetodite rakendamist. Klasside arvul on ka kindel roll: neid ei saa välja tuua liiga palju (pole jälgitav) ega liiga vähe (ei ütle midagi). Optimaalseks arvuks on viis-kuus, paaritu isegi parem – siis on keskmine tulemus paremini silmatorkav. Liigse hulga klasside arvu loomist piirab ka inimese silma limiteeritus hõlpsalt eristada suures koguses värve.

Koropleetkaartide vahemike jaotusvõimalused

1. võrdsed vahemikud – minimaalse ja maksimaalse väärtuse vahe on jaotatud võrdseteks osadeks, nt 1–5, 6–10, 11–15. Tavaliselt piisab viiest vahemikust.
2. võrdse arvuga vahemikud – vahemikud püütakse määrata nii, et igasse vahemikku jääks võimalikult samasugune arv elemente. Ei ole soovitatav kasutada, kui elemendid on kaardil eri suurusega.
3. aritmeetilise jada vahemikud – nt vahemikud 1–3, 4–8, 9–15
4. geomeetrilise jada vahemikud – nt vahemikud 1–3, 4–8, 9–17, 18–34.
5. standardhälbe vahemikud – leitakse väärtuste keskmine ning kaardil näidatakse erinevust keskmisest. Erinevused rühmitatakse tavaliselt kuude klassi.
6. kvantiilid – vahemikud määravad atribuudiväärtuse jaotuse mingi teise väärtuse suhtes, näiteks linnarahvastik kogurahvastiku suhtes.
7. loomulikud vahemikud – vahemike eraldused määratakse kohtadesse, kus väärtuste jaotusel on suuremad hüpped.
8. optimaalsed vahemikud – Igas vahemikus on võimalikult homogeenne sisu ning vahemike erinevused märgatavad. Kasutatakse klastrite moodustamist.