Antiikkirjandus
Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ühiskonnas kujunenud kirjandust, mille algust tähistavad Homerose eeposed "Ilias" ja "Odüsseia" 8.–7. sajandist eKr ning mis sirutub välja hilisantiiki 4.–6. sajandil pKr.
Vanakreeka kirjandus on Euroopa vanim ja ainus täiesti iseseisvalt arenenud kirjandus. Vanimad vanakreeka kirjanduslikud mälestised pärinevad 8.–7. sajandist eKr. Vanakreeka kirjandus ei tugine teiste kirjanduste kogemusele. Vanakreeka kirjanduse tähtsaimad autorid on Homeros, eleegia viljelejad Tyrtaios, Solon, Archilochos, meelika žanri esindajad Alkaios ja Sappho ning antiiktragöödiameistrid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Vanarooma kirjandus hakkas arenema 3. sajandil eKr. Vanarooma kirjandus on suuresti mõjutatud vanakreeka kirjandusest. Siiski ei ole vanarooma kirjandus puhtalt koopia vanakreeka originaalist, vaid tal on ka omad eripärad ja spetsiifilised jooned. Olulisemad kirjanikud on Plautus, Terentius, Seneca, Marcus Porcius Cato, Marcus Tullius Cicero, Julius Caesar, Vergilius, Quintus Horatius Flaccus ja Publius Ovidius Naso.
Antiikkirjanduses saavutati kunstiliste kujundite ja stilistiliste võtete suur mitmekesisus. Vanakreeka ja vanarooma kirjanduses eksisteerisid juba peaaegu kõik uusaja kirjanduse žanrid. Paljude žanride (eepos, idüll, tragöödia, komöödia, ood, eleegia, hümn, satiir, epigramm, dialoog) nimetusedki pärinevad antiikkirjandusest.