Hoiatushüüd

Hoiatushüüd on loomade kommunikatsioonis häälitsus, mis hoiatab liigikaaslasi ohu (kiskja) eest. See on auditiivne alarmsignaal.

Lindude hoiatushüüud on sageli mõistetavad ka teistele linnuliikidele.

Eri tüüpi kiskjate, näiteks õhust ja maa pealt lähenevate kiskjate jaoks võivad olla erinevad hoiatushüüud. Seyfart, Cheney ja Marler (1980) kirjeldasid rohepärdikutel kolme tüüpi alarmhäälitsusi. Kotkaste puhul reageeritakse häälitsusele puudelt maha tulemisega, leopardi puhul puu otsa ronimisega, mao puhul püstitõusmisega ja ümbruse tähelepaneliku jälgimisega. Need autorid on seda asjaolu tõlgendanud sõnavara olemasoluna loomadel. Terrence Deacon on raamatus "The Symbolic Species" selle tõlgenduse tagasi lükanud, osutades olulisele erinevusele osutamise vahel loomade kommunikatsioonis ja inimkeelele omaste sõnade sümbolilise osutamise vahel. Eri tüüpi hoiatushüüdude olemasolu on seletatav lõhestava valikuga.

Mõnikord reageerivad liigikaaslased hoiatushüüule valikuliselt, jättes tähelepanuta väheusaldatavate isendite häälitsused.

Hoiatushüüud on üldiselt häälitsejale endale kahjulikud, sest nendega tõmbavad nad endale kiskjate tähelepanu. Mõned uurijad on sellele tuginedes vaidlustanud teooriat, et evolutsioon toimib ainult või põhiliselt geeni tasandil ning põhineb geeni huvil kanduda üle uutele põlvkondadele. Kui hoiatushüüdude puhul on tegu altruismiga, siis ei taandu looduslik valik kõige kohasema geeni ellujäämisele, vaid toimub ka liigi tasandil. Seetõttu on hoiatushüüde laialdaselt uuritud, et heita valgust inimese altruismile. Hoiatushüüdude näitele tuginedes on rünnatud ka loodusliku valiku teooriat ennast. Teised uurijad, eriti iseka geeni teooria pooldajad, on vaidlustanud hoiatushüüdude altruistlikkust. Näiteks on leitud, et kollakõht-ümisejad mõnikord saadavad kiskja juuresolekul hoiatushüüu välja, mõnikord mitte. Arvatakse, et nad teevad seda pigem siis, kui neid ümbritsevad nende enda järglased või muud sugulased, kellega neil on palju ühiseid geene. Samuti on leitud, et mõned hoiatushüüdude vormid, näiteks susliku Spermophilus beldingi "õhukiskjaviled" ei suurenda tõenäosust, et kiskja häälitseja ära sööb; hoiatushüüd on kasulik nii saatjale kui ka vastuvõtjatele, peletades kiskja eemale.

On oletatud, et hoiatushüüud tõmbavad ligi veel kiskjaid, kes hakkavad saaklooma pärast omavahel võitlema, andes viimasele parema võimaluse põgeneda.^[1] Teised väidavad siiski, et hoiatushüüud peletavad kiskjaid, andes neile teada, et saakloomad on valvel.

Valehoiatushüüud[muuda | muuda lähteteksti]

Isastel suitsupääsukestel on täheldatud valehoiatushüüde^[2] Isased toovad selliseid häälitsusi kuuldavale siis, kui emased paaritumisajal pesa piirkonnast lahkuma kipuvad. Häälitsuste eesmärk on hoida ära paarivälist paaritumist.

Valehoiatushüüde kasutavad ka rästad, et vältida liigisisest konkurentsi. Õhukiskja eest hoiatav häälitsus peletab liigikaaslased eemale, võimaldades rahus süüa.^[3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Chivers, D. P.; G. E. Brown; R. J. F. Smith. 1996. The Evolution of Chemical Alarm Signals: Attracting Predators Benefits Alarm Signal Senders. The American Naturalist. 148:649–659.
↑ Møller, A. P. (1990) Deceptive use of alarm calls by male swallows Hirundo rustica: A new paternity guard. – Behavioral Ecology 1, lk 1–6.
↑ Wickler, W. (1968) Mimicry in Plants and Animals. McGraw-Hill, New York. ISBN 0070701008, lk 108.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Peter Marler, William J. Hamilton III. Mechanisms of Animal Behavior, New York: John Wiley & Sons 1966.
Seyfarth, Robert M., Cheney, Dorothy L., Marler, Peter. Monkey responses to three different alarm calls: Evidence for predator classification and semantic communication. Science, 210, 1980, lk 801-803.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] Chivers, D. P.; G. E. Brown; R. J. F. Smith. 1996. The Evolution of Chemical Alarm Signals: Attracting Predators Benefits Alarm Signal Senders. The American Naturalist. 148:649–659.

[2] Møller, A. P. (1990) Deceptive use of alarm calls by male swallows Hirundo rustica: A new paternity guard. – Behavioral Ecology 1, lk 1–6.

[3] Wickler, W. (1968) Mimicry in Plants and Animals. McGraw-Hill, New York. ISBN 0070701008, lk 108.

[1]

[2]

[3]