Mine sisu juurde

Terrence Deacon

Allikas: Vikipeedia
Terrence Deacon (2008)

Terrence William Deacon (sündinud 24. augustil 1950) on Ameerika Ühendriikide antropoloog, neurobioloog ja biosemiootik.

Ta omandas doktorikraadi 1984 Harvardi Ülikoolis bioloogilise antropoloogia alal. Ta töötas 8 aastat Harvardi Ülikoolis ning 1992. aastast Bostoni Ülikoolis. Praegu on ta bioloogilise antropoloogia ja lingvistika professor California Ülikoolis Berkeleys.

Aastail 2006 ja 2007 korraldas Frederik Stjernfelt Kopenhaagenis tema loomingule pühendatud biosemiootika alased konverentsid.

Aastail 2008 ja 2019 külastas ta Tartu Ülikooli semiootikute kutsel Eestit.

Uurimistöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema üks põhilisi huvivaldkondi on inimese tunnetuse evolutsioon, mida ta uurib tuginedes evolutsioonibioloogiale, evolutsioonilisele antropoloogiale ja neuroteadusele.

Teda huvitavad evolutsioonitaolised protsessid muu hulgas loote arengus, närvisignaalide töötluses, keelemuutuses ja sotsiaalsetes protsessides ning eriti nende omavaheline mõju ja sõltuvus.

Ta on püüdnud arendada semiootikat (sealhulgas biosemiootikat), mis annaks panuse nii keeleteooriasse, kui ka kognitiivsesse neuroteadusesse.

Muu hulgas on ta välja töötanud närvisiirdamise tehnikaid inimese ajuhäirete raviks.

Tema tuntuim teos on mõjukas raamat "The Symbolic Species: The Coevolution of Language and the Brain" (1997; "Sümboliline liik: keele ja aju koevolutsioon"), mis käsitleb tunnetuse evolutsiooni.

Novembris 2011 ilmus W. W. Norton & Company kirjastusel[1] Deaconi raamat "Incomplete Nature: How Mind Emerged from Matter" ("Mittetäielik loodus: kuidas vaim emergeerus mateeriast"), mis uurib elu omadusi, teadvuse emergeerumist ning evolutsiooni- ja semiootiliste protsesside vahelist suhet. Raamatus püüab Deacon välja töötada teaduslikku teooriat selle kohta, kuidas informatsioon, väärtus, otstarve, tähendus ja eesmärgipärane käitumine emergeerusid füüsikalisest ja keemilisest maailmast. Ta püüab "kõigepealt mõista elu, siis tundlikkust (sentience), siis inimese vaimu" (Incomplete Nature, lk 466), esitades põhjuslikkust piirangutena mateeriana. Ta püüab välja töötada dualismi alternatiivi, mis on ühitatav kanoonilise teadusliku mõtlemisega. Retsensendid[2] on leidnud, et paljud ideed on juba avaldatud Alicia Juarrero raamatus "Dynamics of Action" (1999, MIT Press) ning Evan Thompsoni raamatus "Mind in Life" (2007, Belknap Press ja Harvard University Press). Ent erinevalt neist autoritest eitab Deacon, et elu ja vaimu saab taandada dünaamiliste süsteemde kaudu [3]. Deacon väidab, et elu ja vaimu taolised protsessid emergeeruvad alles iseorganiseeruvate protsesside vahelisest kõrgemat järku vastastikusest toimest.

Keele tekkest

[muuda | muuda lähteteksti]

Deacon on välja pakkunud keele tekke teooria, mis põhineb semiootikal. See on esitatud raamatus "The Symbolic Species".

Publikatsioone

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Rethinking mammalian brain evolution. – Am Zool, 1990, 30:629–705.
  • The Symbolic Species. London: Penguin, 1997.
  • What makes the human brain different? – Annu. Rev. Anthropol., 1997, 26:337-357.
  • Heterochrony in brain evolution. – Parker et al. (toim). Biology, Brains, and Behavior, SAR Press 2001, lk 41-88.
  • Universal grammar and semiotic constraints. – M.H. Christiansen, S. Kirby, (toim). Language Evolution: The States of the Art, Oxford University Press, 2003, lk 111–139.
  • The aesthetic faculty. – Mark Turner (toim). The Artful Mind, 2006.
  • Emergence: The Hole at the Wheel's Hub. – P. Clayton, P. Davies (toim). The Re-Emergence of Emergence: The Emergentist Hypothesis from Science to Religion, Oxford University Press:2006, ptk 5, lk 111–150.
  • Editorial: Memes and Signs. The Semiotic Review of Books, 10(3).
  • A role for relaxed selection in the evolution of the language capacity. – PNAS, 2010, 107:9000-9006. Veebiversioon (pdf)
  • Incomplete nature: How Mind Emerged from Matter, ilmus novembris 2011.

Eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. WW Norton & Company, Inc, "
  2. Nature (15. detsember 2011, lk 318) ja New York Review of Books (7. juuni 2012)
  3. Incomplete Nature, lk 143–181

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]