Hildesheimi piiskopkonna vaenus

Vürst-piiskopkond 1500. aasta paiku (enne vaenust).

Hildesheimi piiskopkonna vaenus (saksa: Hildesheimer Stiftsfehde) või Suur piiskopkonna vaenus, mõnikord ka "kapiitlivaenus", oli konflikt, mis puhkes aastal 1519 Hildesheimi piiskopkonna (Hochstift Hildesheim) ning Braunschweig-Wolfenbütteli ja Calenbergi vürstkondade vahel, mida valitsesid Welfid. Esialgu vaid kohaliku konfliktina Hildesheimi vürst-piiskopi Johannes IV von Sachsen-Lauenburgi ja tema oma vürst-piiskopkonna aadli (Stiftsadel) vahel, arenes see suureks vaidluseks erinevate Alam-Saksi territoriaalvürstide vahel. Põhjuseks oli vürst-piiskop Johannese katse lunastada panditud mõisad ja nende maksutulu aadlikelt tema temporaalias, vürst-piiskopkonnas (Hochstift, või lihtsalt das Stift). Piiskopkonnavaenus lõppes Quedlinburgi kokkuleppega aastal 1523.

Taust

Tänu oma vürst-piiskopkonna kehvale rahanduslikule olukorrale küsis Hildesheimi vürst-piiskop tagasi mitut vürst-piiskopkonna aadlikele panditud (või hüpoteegitud) mõisa. Kuna need mõisad olid tähtis sissetulekuallikas, keeldus väike arv aadlikke ja rüütleid oma hüpoteegitud valdust vürst-piiskopile üle andmast. Paralleelselt püüdsid Welfid lunastada vürst-piiskopkonnale panditud maad Eversteini ümbruses, mis tõi välja erimeelsused Welfide Lüneburgi liini (Heinrich Keskmine), Welfide Braunschweig-Wolfenbütteli, Calenbergi liinide ja Mindeni piiskopkonna vahel. Nimelt aastal 1513 sai Heinrich Keskmine vürst-piiskop Johannes IV-lt Eversteini eest palju raha (Pfandsumme ehk pandisumma) ja seadis seega end teiste Welfi liinide huvide vastu.

Liit Hildesheimi aadli ja Heinrich Noorema vahel

Heinrich Noorem Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonnast otsis põhjust rünnata Hildesheimi piiskopkonda ja leidis selle vaidlustest vürst-piiskopi ja vürst-piiskopkonna aadli vahel. Seetõttu moodustati aastal 1516 liit Heinrich Noorema ja väikese rühma Hildesheimi piiskopkonna aadlike vahel. Aastal 1519 lahvatas hõõguv konflikt avalikuks vaenutegevuseks, mida on sageli kirjeldatud kui "viimast keskaegset vaenust".

Liidupartnerid Hildesheimi vürst-piiskopi poolel olid Hildesheimi linn, Heinrich Keskmine Lüneburgist ning Schaumburgi, Diepholzi ja Hoya krahvid.

Vastaspoolel olid Heinrich Noorem (Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkond), tema vend, vürst-piiskop Franz I (Mindeni piiskopkond), tema onu Erich I (Calenbergi vürstkond) ja väike aadlike rühm Hildesheimi vürst-piiskopkonnast von Salderni rüütlite ümber.

Soltau lahing ja eskaleerumine keisririigi tasemele

Teadetetahvel lahinguvälja koha juures Soltau-Wiedingenis.

Aastatel 1519 kuni 1523 oli ridamisi raskeid lahinguid ja väiksemaid kokkupõrkeid, mille käigus purustati mitmed linnad ja külad.

Pärast Calenbergi ja Hildesheimi kaitsjate mõttetuid piiramisi Hildesheimi või Braunschweigi vägede poolt, samuti arvukaid rüüsteretki mõlemalt poolelt tsiviilelanike vastu kohtusid kaks poolt lõpuks 28. juunil 1519 Soltau lahingus (Langeloh küla juures). Hildesheimi armee saavutas selge võidu Braunschweigi-Welfi vägede üle, tappes umbes 3500 meest ja vangistades ühe nende juhtidest, Erichi Calenbergist, samuti palju aadlikke. See andis märku sõja avatud faasi lõpust.

Kuid kaebus äsjavalitud keiser Karl V-le, kellel olid head suhted Wolfenbütteliga, näitas olukorda poliitilisel tasemel täiesti vastupidisena. Karl V poolt kehtestatud otsus nägi ette kõigi vallutatud territooriumite loovutamise ja kõigi vangide vabastamise ja oli seega väga Hildesheimi poole vastu. Kuna piiskop ja tema liitlased eirasid seda, järgnes aastal 1522 keisri otsus kehtestada riigivanne, mille täitmine oli pandud Wolfenbütteli ja Calenbergi vürstide peale. Kuigi Heinrich Lüneburgist oli juba aastal 1520 Prantsusmaale maapakku läinud, olles valitsusohjad oma poegadele üle andnud ja nii tehes Lüneburgi vürstkonna järgnenud konfliktist eemal hoidnud, olid sõjalised kokkupõrked Hildesheimi vürst-piiskopi ja tema vastaste vahel uuenenud, mis ei lahenenud lõplikult (Wolfenbütteli poole kasuks) enne niinimetatud 'välirahu' (Feldfrieden) 15. oktoobril 1521. Hildesheim võitis sõjaliselt, kuid kaotas poliitiliselt.

Quedlinburgi leping

Pärast pikki läbirääkimisi kehtestati konfliktist tulenenud territoriaalsed muudatused kindlalt Quedlinburgi lepinguga (saksa: Quedlinburger Rezess) 13. mail 1523. Peamine saavutus nendest muudatustest oli märkimisväärne kasu Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonna vürstidele, samas Hildesheimi piiskopkonnale jäi vaid 4 algsest 22 ringkonnast (Amt), samuti Hildesheimi ja Peine linnad, niinimetatud Kleines Stift ("väike vürst-piiskopkond") umbes 90 külaga. Piiskopkonna kiriklik piir jäi muutmata!

Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonnale anti Winzenburgi, Wohldenbergi, Steinbrücki, Lutteri, Wohlensteini, Schladeni, Liebenburgi, Wiedelahi, Vienenburgi ja Westerhofi ringkonnad koos Lamspringe, Heiningeni, Dorstadti, Wöltingerode, Ringelheimi ja Riechenbergi kloostritega, samuti Alfeldi, Bockenemi, Lamspringe ja Salzgitteri linnad.

Calenbergi vürstkond sai majad, s.o. kindlustatud paigad, ning Hunnesrücki, Markoldendorfi, Aerzeni, Lauensteini, Grohnde, Hallerburgi, Poppenburgi, Ruthe ja Coldingeni ringkonnad, Dasseli, Bodenwerderi, Gronau, Elze, Sarstedti, Hamelni (pool) linnad ning Marienau, Escherde, Wittenburgi, Wülfinghauseni ja Derneburgi kloostrid.

Hildesheim alustas kohe õiguslikku võitlust oma Großes Stift ("suur vürst-piiskopkond") tagasisaamiseks. See lõppes aastal 1643 Hildesheimi pealepinguga (Hildesheimer Hauptrezess) koos Quedlinburgi lepingu muutmisega ja enamuse territooriumite tagastamisega. Erandiks olid Aerzeni, Grohnde, Coldingen-Lauenbergi, Lutter am Barenberge, Westerhofi ja Lindau ringkonnad, mis jäid Calenbergi ja Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkondadele.

Vürst-piiskop Johannes IV loovutas vürst-piiskopkonna aastal 1527 ja sai hiljem Ratzeburgi kanoonikuks ning suri aastal 1547 Lübeckis.