Soltau lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2016) |
| Soltau lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Hildesheimi piiskopkonna vaenusest | |||
_1489-1568_01.jpg) Heinrich II (Noorem), kes kaotas lahingu, kuid pääses põgenema | |||
| Toimumisaeg | 28. juuni 1519 | ||
| Toimumiskoht | Soltau lähistel tänapäeva Saksamaal | ||
| Tulemus | Lüneburgi võit. Braunschweigi väed põgenesid ümberkaudsetesse rabadesse | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Soltau lahing (saksa: Schlacht bei Soltau) leidis aset 28. juunil 1519 ja oli Hildesheimi piiskopkonna vaenuse, mis toimus aastatel 1519–1523, sõjaline kõrgpunkt. Mõned allikad kirjeldavad seda kui "viimast rüütlite lahingut" (Die letzte Ritterschlacht). Seda kirjeldatakse sageli ka kui "viimast keskaegset vaenust".
Vaenusel olid kõik selle aja aadliperede vahelise tüüpilise vaidluse tunnused. Selle keskmes oli tulude jaotus ja territoriaalsed nõuded, peamiselt Hildesheimi piiskopkonna maal. Kaks aspekti tegid selle siiski üsna erinevaks. Esiteks olid mõlema poole peamised eestvedajad vürstliku Welfide perekonna liikmed ja teiseks toetasid sõdivad pooled samaaegselt erinevaid pretendente Saksa-Rooma riigi keisri valimistel. Braunschweig-Calenbergi pool, mida juhtisid hertsogid Heinrich II ja Erich I, eelistasid Habsburgide Karli (hilisem keiser Karl V), Lüneburg-Hildesheimi liit, mida juhtisid hertsog Heinrich Keskmine ja piiskop Johannes IV, toetasid François I valimist uueks keisriks.
Vaatamata oma veenvale võidule Soltau lahingus kaotas Lüneburg-Hildesheimi liit lõpuks sõja Braunschweigi ja Calenbergi vastu, kui keiser Karl V keelas nii Lüneburgi hertsogi Heinrichi kui ka vürstliku piiskopi Johannese.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Braunschweigi väes oli umbes 7000 jalaväelast (kellest 4000 olid sundvärvatud maksuvõlgninud ja 3000 olid elukutselised Landsknechtid) ja 700 soomustatud ratsaväelast (Reisige). Lüneburgil oli ka väidetavalt üle 7000 jalaväelase, kuid nende ratsavägi, umbes 1500 ratsanikku, oli märkimisväärselt tugevam. Braunschweigil oli 24 kahurit ja koos nendega suur vankrikaravan; Lüneburgi suurtükiväe tugevus pole teada. Juhtus nii, et lahingus sai kasutada vaid kergemaid relvi. Elukutseline jalavägi võitles kompaktse ruuduna (Gevierthaufen). Šveitsi praktika kohaselt kandsid esimesed kolm kuni viis rida kuni 6 meetrit pikki piike, samas külgread olid varustatud peamiselt lühemate hellebardide või muu sarnasega. Mõnel juhul kanti kahekäemõõku ja arkebuuse, kuid need mängisid teisejärgulist rolli. Midagi pole teada relvadest, mida kandsid sundvärvatud.
Mõlemad armeed marssisid selle aja tavalises korras. Eesotsas oli avangard (Vortrab), tuntud ka kui Verlorener Haufen või 'asjatu lootus', mis Braunschweigi väe puhul koosnes umbes 1500 Landsknechtist, keda saatis 300 ratsaväelast ja suurtükiväe jagu (arvatavasti välisuurtükid). Sellele järgnes 4500-meheline peavägi (500 Landsknechti, keda saatsid ülejäänud ratsaväelased) ning arjergard (Nachhut), 1000 Landsknechti. Vankrikaravan võis olla vähemalt sama suur kui armee ise, eriti Braunschweigi poolel, mis võttis sellega suure osa varakambrist ja selle sõjafondist. Midagi ei ole teada Lüneburgi armee marsikorrast, kuid arvatavasti sarnanes see Braunschweigi omaga. Kuid teadmata on põhjused, miks Lüneburg võimaldas oma jalaväelastel maha jääda, nii et 28. juunil seisis esialgu vaid nende ratsavägi Braunschweigi teel ees.
Eelmäng[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast pikka, ajuti paralleelset jälitust kohtusid mõlemad armeed umbes 28. juuni keskpäeval 1519 Soltaust loodes Vahlzeni ja Langeloh' külade vahel. Ilm oli soe, kuid pilvine. Mõlemad pooled hõivasid kõrgendiku, mille vahel oli tükike soist maastikku umbes 700 meetrit lai. Braunschweig, näoga lõunasse, turvas oma tiivad kahe rabaga, Vahlzeni raba (Vahlzener Moor) läänes ja Dickmoor idas (viimane paistis olevad vesisem ja soisem).
Täpset informatsiooni kahe väe positsioonidest ei ole olemas. Kuid on teada, et Lüneburg jagas oma ratsaväe viieks Fähnleiniks, neli 225 ratsanikuga igas ja üks 600 ratsanikuga. Arvatakse, et Braunschweig jäi suuresti oma marsiformatsiooni ja pani vaid oma 700 ratsanikku avangardi kõrvale. Kui oleks võimalik, oleks nad viinud ka oma suurtükid positsioonile hõivatud künka serval. Samas on tõenäoline, et kaks juhtivat hertsogit ei leppinud vaenlase vastu ettevõetavas tegevuses kokku.
Lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Kokkupõrke algus[muuda | muuda lähteteksti]
Kummalisel kombel alustas lahingut Lüneburg, kuigi alustamiseks oli tal käepärast vaid oma ratsavägi (kuigi parem). Heinrich Keskmise raporti kohaselt käivitasid kolm tema ratsaväe väikest Fähnleini frontaalrünnaku Braunschweigi ratsaväe vastu. Neljas Lüneburgi Fähnlein haaras vastase ratsaväge tiivalt ja pani selle ülepeakaela põgenema lähedalasuva Vahlzeni raba suunas, kus paljud põgenevad ratsanikud kaotasid oma elud. Suur Fähnlein (600 ratsanikku) ei olnud selleks hetkeks lahinguga hõivatud. Mida Braunschweigi avangard (1500 Landsknechti) ratsaväe lahingu ajal tegi, on selgusetu. See pidi oma ratsaväest olema nii kaugel, et viimast sai tiivalt haarata.
Rünnak Braunschweigi 'asjatu lootuse' peale[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi osa võidukatest eskadronidest jätkas põgeneva vaenlase jälitamist, ründas Lüneburgi suur rüütlite Fähnlein nüüd vastaste isoleeritud avangardi, ilmselt toetatuna taas tõhusast tiibmanöövrist nelja väikese Fähnleini poolt, kes tegutsesid väga osavalt. Landknechtid andsid Lünebergi ratsaväe šokirünnakule järele, suurtükiväelased löödi rivist välja. Tulemusena purustati 'asjatu lootus' ja aeti Dickmoori. Kuna see raba oli soisem kui Vahlzeni raba, kaotas palju suurem hulk põgenevaid sõdureid seal oma elu. Nüüd jäid väljale vaid Braunschweigi peavägi ja arjergard, kui Lüneburgi jalaväelased lõpuks saabusid.
Rünnak Braunschweigi peaväe peale[muuda | muuda lähteteksti]
4500-meheline Braunschweig peavägi ilmselt ei jätnud oma küngast. Kuid vaatamata ründajate edenemisele ülesmäge pani peavägi vähe vastu. See oli vaevalt üllatav arvestades nende kamraadide saatust ja fakti, et suurem osa peaväest koosnes väljaõppimata sõduritest. Ilmselt ei toetanud neid arjergard, mis võis olla juba põgenenud. Braunschweigi armee peavägi tegutses frontaalselt oluliselt parema Lüneburgi jalaväe vastu, samas vaenlase ratsanikud ründasid tiibu. Braunschweigi peavägi löödi tagasi ja põgenes nagu avangard enne. Sellega oli lahing läbi. Juhuslikud kokkupõrked venisid öösse, rikkalikult koormatud Braunschweigi vankrikaravani ja sõjakassa hõivamine oli peamine eesmärk.
Pärast[muuda | muuda lähteteksti]
Võidetud Braunschweigi armee kaotas arvatavasti umbes 3000–3500 meest tapetutena, enamus neist uppus rabadesse, samuti arvukalt vangidena (sealhulgas Calenbergi hertsog Erich I). Püüti kinni ka 136 aadlimeest ja 400 sõjaratsut, koos Braunschweigi hertsogite hõbeda, lauanõude ja garderoobiga ning sõjakassa 10 000 guldeniga. Võitjad, seevastu, kandsid vaid kergeid kaotusi. Raportid mainivad 10–200 surnut. Esimene arv (10) on väheusutav, isegi kui võtta arvesse Lüneburgi vägedele soodsaid asjaolusid. Haavatute kohta pole arvusid antud, kuigi tavaliselt ületavad need suuresti tapetute arvu. Raport 3000–3500 surnu kohta Braunschweigi poolel on selgelt hinnanguline ja põhineb arvatavasti pärast lahingut kokkukogutud laipade arvul. Mõlema poole aadel kurtis lahingus suure arvu hobuste kaotamise üle. See võis olla tingitud asjaolust, et ratsavägi tegi Soltaus põhilise töö (mis Lüneburgi puhul mõjutas vähemalt lahingu esimest poolt). Samuti on täiesti võimalik, et porine maastik põhjustas paljude hobuste surma.
Ebakindlad asjad[muuda | muuda lähteteksti]
Väheste raportite tõttu on lahingu käiku raske täielikult taastada. Näiteks on selgusetu, miks jäi Lüneburgi jalavägi marsil maha, mis roll oli Braunschweigi suurtükiväel, kuidas ratsavägi sai mängida otsustavat rolli soisel maastikul ja eriti, kuidas suutsid Lüneburgi väed nii kergesti esmalt vaenlase ratsaväge haarata ja siis ka selle avangardi.
Silmatorkav on, et taktikaline edu oli algusest peale Lüneburgi armee poolel. See pidi olema vastavate juhtide otsus, mis tekitas selle olukorra. Kes tegi need otsused ja miks, jääb selgusetuks. Ratsaväe kasutamine alguses võis aset leida vaid kirjeldatud viisil, kui Braunschweigi ratsanikud ründasid oma vastaseid. Teisiti jääb see mõistatuseks, kuidas 'asjatu lootus' kaotas kontakti oma ratsaväega, tegur, mis lõpuks viis mõlema väe langemiseni.
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Calenburgi Erich vangistati, kuid vabastati hiljem mitme linnuse loovutamise ja kopsaka lunaraha eest piiskop Johannesele. Heinrich Noorem põgenes Rothenburgi lossi. Kuigi Heinrich Keskmine ja piiskop Johannes IV said Soltau võidu abil võtta mõneks ajaks kontrolli piirkonna olukorra üle, võttis keisririigi laiem poliitiline suund teise pöörde. Pärast Habsburgide Karli uueks keisriks valimist tegi kaotanud pool mitmeid katseid, et näidata Soltau võitjaid halvas valguses. Kuna viimased toetasid François I-st, ei olnud Karl V reaktsioon üllatav. Lõpuks nõustus Lüneburg-Hildesheimi pool 1523. aasta Quedlinburgi lepingus suurte varaliste kaotustega. Soltau võitja Heinrich Keskmine pandi keisri keelu alla ja pidi 1520. aastal otsima Prantsusmaalt eksiili. Aastal 1530 võttis Karl V keelu maha ja hertsog Heinrich sai oma viimased aastad veeta Wienhausenis Celle lähedal, kus ta aastal 1532 suri. Ka piiskop Johannes pandi keelu alla ja vabastati hiljem ametist.