Hesühhasm

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Hesühhasm on spirituaalsuse vorm, mille töötasid välja Bütsantsi õigeusu mungad lähtudes hilisantiigi munkluse käitumisreeglitest.

Vanakreeka sõna ἡσυχασμός (hēsychasmós) on tuletatud sõnast ἡσυχία (hēsychía) 'rahu, vaikus'. Selle sõnaga seostuvad ettekujutused meelerahust, mida hesühhastid suurte süstemaatiliste jõupingutustega saavutada püüavad.

Seesmist rahu taotletakse erilise palvepraktikaga. Hesühhastid palvetavad pikka aega Jeesuspalvet. Paremaks keskendumiseks kasutavad nad hingamistehnikat. Püütakse jõuda täieliku meelerahuni, mis hesühhastide õpetuse järgi võimaldab kogeda erilist Jumala armu: tajuda nägemuses mitteloodud valgust Tabori mäel. Alates hiliskeskajast on üks hesühhastide õpetuse põhiväiteid see, et selles valguses on kohal ja nähtav Jumal ise.

Keskaegse hesühhasmi keskus oli Áthos. Oma õitseajal hiliskeskajal oli hesühhasm levinud ka Balkani poolsaare põhjaosas ja Venes. Osmanite riigi võimu all hesühhasmi praktika varasematel Bütsantsi aladel taandus. Traditsioon siiski ei katkenud ning varauusajal jätkasid seda ka vene mungad. 18. sajandist alates hakkas hesühhasm taas laiemalt levima. 20. sajandi alguses liitus sellega onomatodoksia liikumine.

Teoloogiliselt on hesühhasm tihedalt seotud oma tuntuima esindaja Gregorios Palamase õpetusega (palamismiga). Palamase eluajal oli hesühhasm vaieldav. Õigeusu kirikutes on see püsima jäänud, väljaspool õigeusku on see valdavalt tagasi lükanud või vähe levinud. Kriitikud on algusest peale rünnanud väidet, et tajutakse midagi mitteloodut ning seega jumalikku: Jumala absoluutse transtsendentsuse tõttu olevat see võimatu. Vaidlused jätkuvad. Et hesühhasm tõotab vahetut isiklikku kokkupuudet Jumalaga, nähakse selles diskursiivse tõeotsingu vastandit. Hesühhastid ei poolda filosoofilist meetodit teoloogias. Hesühhasmi ja palamismi mõju on õigeusus maailmas diskrediteerinud filosoofia ja teoloogia sünteesi skolastika vaimus.

Sõna kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Et hesühhasmi teooria ja praktika on kujunenud sajandite pikku, siis pole selge, mida lugeda selle alguseks. Hiljemalt 12. sajandil hakkas traditsiooniline kontemplatsiooniga seotud ideestik võtma kuju, mis vastab tänapäevasele arusaamale hesühhasmist. Hiliskeskaja ja uusaja hesühhasmis rõhutatakse aga iidsesse aega ulatuvat järjepidevust: tegu olevat praktikaga, mis ulatub tagasi hilisantiigi kirikuisade aega. Vanakiriku autoriteetidele apelleerides tahavad hesühhastid näidata, et nad ei ole uuendajad ega hereetikud, vaid antiiksete munkluse rajajate pärandi ustavad hoidjad. Nõnda omistatakse hesühhasmi praktika rajamine antiikaja munkadele, kellel on eeskujulik maine. Seos vanakiriku ajaga on siiski vaieldav. Seetõttu välditakse tänapäeva erialakirjanduses sageli sõnade "hesühhasm" ja "hesühhastid" kasutamist hilisema kontemplatsiooniliikumise antiik- ja varakeskaegsete eelkäijate kohta. Need sõnad reserveeritakse tavaliselt kitsamas mõttes hesühhastlikule voolule, mis hakkas 12. ja 13. sajandil kujunema Bütsantsi munkade seas ning laienes hiljem kogu õigeusu maailmale. Varasematest suundadest erineb see vool kontemplatsioonipraktika kehaliste aspektide erilise rõhutatuse ja väljatöötatusega. Iseloomulik on hingamistehnika süstemaatiline kasutamine abivahendina.[1]

Alates 18. sajandist tekkinud spirituaalseid voole, mille esindajad toetuvad traditsioonilise hesühhasmi ideestikule, tuntakse koondnimetuse "uushesühhasm" all.[2]

Hesühhastliku kontemplatsiooni praktika[muuda | muuda lähteteksti]

Hesühhastliku jumalakogemuse peamiseks eelduseks peetakse kogu traditsioonis "südame puhastamist". Selle all mõistetakse kõigepealt kõikide pahede ning halbadest mõtetest tulenevate kiusatuste ületamist, mis on kõikide munkade keskne ülesanne. Lisaks aga on tarvis vabanemist kõikidest kujutlustest (phantasíai) ja mõtetest (logismoí). Kujutlemine tuleb välja lülitada, mõtlemine peab vait jääma, igasugune teadmine (gnṓsis) tuleb maha jätta. Nõutav on absoluutne vaikimine kõige suhtes. Alles siis saavat võimalikuks mitteloodu tajumine. Meele tühjendamine soovimatutest sisudest nõudvat alaliselt virget tähelepanu ja kainust (nepsis), mille möödapääsmatust rõhutatakse kõikide aegade hesühhastlikus kirjanduses. Psüühiliste võimete seas ei peeta otsustavaks mitte tahet, vaid tunnetusvõime kõrgeimat osa, mis võimaldab Jumala erilise armu läbielamist kontemplatsioonis.[3] Palamas nendib, et kirglikul meelel on võimatu Jumalaga ühineda. Sellepärast olevat tarvis meelt ohjeldada ning jumaliku järele sirutuda, hoides mõtete hulkumist kindlalt vaos.[4]

Hesühhasmi praktika keskmes on "vaimne palve" (νοερὰ προσευχή, noerá proseuchḗ), mida enamasti nimetatakse Jeesuspalveks või südamepalveks. Erinevalt ühisest liturgilisest palvest on hesühhastlik palvetamine individuaalne, palvetaja on alati üksi. Mitmel kujul levinud Jeesuspalve sisaldab küll palvesoovi, kuid hesühhasmis rõhutatakse, et seda ei tule võtta soovipalvena. Selle eesmärk ei ole palvetaja soovide esitamine ega Jumalale millegi teatamine. See olevat esmajoones palvetaja avanemine millelegi, mis tuleb Jumalalt. [5] Hesychia on küll rahuseisund, kuid mitte tegevusetus; hesühhastlikku palvetamist mõistetatakse traditsiooniliselt – eriri Venemaal – tööna ja seda ka nimetatakse tööks.[6]

Kontemplatsioon vajab pikaajalist püsivat tähelepanu ning nõuab seetõttu head keskendumisvõimet. Hesühhastlik kirjandus tegeleb selle raskusega ja sisaldab nõuandeid. Juba 12. ja 13. sajandi hesühhasmis soovitati rahulikult hingata. Esimesed autorid, kes sellest lähemalt kirjutasid, olid Pseudo-Symeon ja Nikephoros Hesühhast. Nad soovitasid kontemplatsiooni ettevalmistusena hingamise aeglustamist. Nikephoros kirjutas, et sisse hingates tuleb kujutleda, et hingeõhk voolab kõrvale, kuni jõuab südameni. Nii laskuvat ka intellekt (nous) südamesse. Siis tekkivat niisugune rõõm nagu pärast pikka äraolekut koju jõudmisel. Kui intellekt on südamesse jõudnud, võivat Jeesuspalvega pihta hakata. Alguses ilmutavat intellekt veel kalduvust ruttu jälle välja tulla ja ringi rännata, hiljem ta aga harjuvat oma uue eluasemega. Piibli ütlus "Jumala riik on teie sees"[7] pidavat silmas seda kodu südames. Pseudo-Symeoni järgi tajub intellekt end siis, kui ta on südamesse elama asunud, täiesti valgusrikkana. Nüüd saab ta iga häiriva mõtte, mis ilmub, ära ajada ja hävitada. Enne kui mõte jõuab kuju võtta, on ta kõrvaldatud.[8] Ka Gregorios Siinailt õpetas intellekti viimist ajust südamesse, et ta südamesse jääkski. Seda tulevat toetada hinge kinnihoidmisega enne väljahingamist. Õieti ei olevat tegu mitte ihuliku hingamisega, vaid "intellekti hingamisega". Südames toimuvat selle toimel soojenemine; see olevat palve toime kaheldamatu tunnus. Peale selle kirjutas Gregorios Siinailt, et hesühhast peab alati sööma liiga vähe, mitte kunagi liiga palju, ja kui ihu on raske, siis meel hämardub.[9]

Varajastel hesühhastidel oli hingamise reguleerimine kõigest eelharjutus enne palvetamist. Alles 1400. aasta paiku, Ignatios ja Kallistos Xanthopoulose käsiraamatus, soovitati palvesõnu koordineerida sisse- ja väljahingamisega. Tänapäeva praktikas on tavaliselt Jumala kõnetamise esimene osa seotud sissehingamisega, teine väljahingamisega. Hesühhastlik kontemplatsioon toimub alati istuvas asendis langetatud peaga, erinevalt tavalisest palvetamisest, mille juures õigeusu traditsioonis seistakse. Pseudo-Symeon mainib, et munga habe peab puudutama rinda.[10]

Traditsiooniliste praktikate seas on ka nabavaatlus, nabale keskendumine, mida soovitas juba Pseudo-Symeon 12.–13. sajandil. Aga see ei olnud ega ole hesühhasmi praktika hädavajalik sosa ning sellest räägivad sagedamini kriitikud kui hesühhastid. [11]

Kontemplatsiooniks sobivaks kohaks nimetasid Ignatios ja Kallistos Xanthopoulos rahulikku hämarat nurka. Pilk nähtavale viivat mõtlemise hajumisele ja killustumisele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sõna päritolu ja mõisteajaloo kohta vt: Pierre Adnès. Hésychasme. – Dictionnaire de spiritualité, kd 7/1, Paris 1969, vg 381–399, siin 382–384. Vrd: Fairy von Lilienfeld. Hesychasmus. – Theologische Realenzyklopädie, kd 15, Berlin 1986, lk 282–289, siin 282, 285.
  2. Fairy von Lilienfeld. Hesychasmus. – Theologische Realenzyklopädie, kd 15, Berlin 1986, lk 282–289, siin 282, 285.
  3. Kallistos Ware. Weisen des Gebetes und der Kontemplation. I. In der Ostkirche. – Bernard McGinn jt (toim). Geschichte der christlichen Spiritualität, kd 1, Würzburg 1993, lk 394–412, siin 396–399; Albert M. Ammann. Die Gottesschau im palamitischen Hesychasmus, 5. trükk, Würzburg 2002, lk 34; Georgi Kapriev. Philosophie in Byzanz, Würzburg 2005, lk 241–242, 265–266; nepsis '​e kohta: Irénée Hausherr, Hésychasme et prière, Rooma 1966, lk 225–237.
  4. Susanne Hausammann. Wege und Irrwege zur kirchlichen Einheit im Licht der orthodoxen Tradition, Göttingen 2005, lk 78–79.
  5. Georg Wunderle. Zur Psychologie des hesychastischen Gebets, 2., täiendatud trükk, Würzburg 1949, taastrükk Würzburg 2007, lk 18–19; Georgi Kapriev. Philosophie in Byzanz, Würzburg 2005, lk 241–242.
  6. Albert M. Ammann. Die Gottesschau im palamitischen Hesychasmus, 5. trükk, Würzburg 2002, lk 9–10, 35–36.
  7. Lk 17:21; Nikephoros järgib selle kirjakoha traditsioonilist tõlgendust, millel põhineb ka Martin Lutheri tõlge.
  8. Kallistos Ware, Sergei Hackel. The Eastern Tradition from the Tenth to the Twentieth Century. – Cheslyn Jones jt (toim). The Study of Spirituality, 4. trükk, London 1996, lk 235–276, siin 244–245; Georg Günter Blum. Byzantinische Mystik, Berlin 2009, lk 311–313, 317–319.
  9. Kallistos Ware, Sergei Hackel: The Eastern Tradition from the Tenth to the Twentieth Century. Cheslyn Jones jt (toim). The Study of Spirituality, 4. trükk, London 1996, lk 235–276, siin 247; Georg Günter Blum. Byzantinische Mystik, Berlin 2009, lk 330–332, 336–337. Soojatunde kohta vt: Eiji Hisamatsu. Gregorios Sinaites als Lehrer des Gebetes, Altenberge 1994, lk 400–410.
  10. Kallistos Ware, Sergei Hackel: The Eastern Tradition from the Tenth to the Twentieth Century. Cheslyn Jones jt (toim). The Study of Spirituality, 4. trükk, London 1996, lk 235–276, siin 244–245; John Meyendorff. Byzantine Hesychasm, London 1974, nr XII, lk 191–192.
  11. Albert M. Ammann. Die Gottesschau im palamitischen Hesychasmus, 5. trükk, Würzburg 2002, lk 44; Georg Günter Blum. Byzantinische Mystik, Berlin 2009, lk 356.