Hermann Lange
Hermann Lange (16. aprill 1912 – 10. november 1943) oli saksa päritolu katoliku preester ja märter, kes hukati Natsi-Saksa režiimi poolt Hamburgi vanglas giljotiini läbi. Ta oli üks neljast Lübecki märtrist. Lange kuulutati 2011. aastal paavst Benedictus XVI poolt õndsaks.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Hermann Lange sündis 16. aprillil 1912 Leeris navigatsiooniõpetaja perekonnas.[1] Noorusest saati avaldas talle mõju tema samanimeline onu, kes oli Osnabrücki katedraali dekaan. Gümnaasiumis õppides liitus Lange katoliikliku õpilasliikumisega "Neudeutschland." Peale gümnaasiumi lõpetamist õppis ta Berliini ülikoolis Romano Guardini all.[2]
1938. aasta 17. detsembril pühitseti Lange preestriks.[3] Ta teenis koos Eduard Mülleri ja Johannes Prassekiga vikaarina Lübecki Jeesuse Pühima Südame kirikus.[4] Preestrina keskendus ta peamiselt noorte juhendamisele.[5]
Lange oli natsipartei suhtes kriitiline. Koos teiste preestritega levitas ta Münsteri piiskop Clemens August von Galeni natside-vastaseid jutlusi.[6] Pihtimusi kuulates seletas Lange tihti noortele sõduritele, et Natsi-Saksamaa eest sõdimine läheb usu ning moraalide vastu.[2] Lange arreteeriti 15. juunil 1942 Gestapo poolt, lisaks temale võeti vangi ka Müller, Prassek ja ka kohalik luteri pastor Karl Friedrich Stellbrink. Neid süüdistati riigireetmises.[7][8] Lange avaldas oma kirjades arvamust, et nii luteri kui ka katoliku kiriku hilised kannatused on mõlemad üksteisele lähemale toonud.[9]
Lübecki vanglas pakkus ta teistele katoliiklastele igal hommikul salaja armulauda, mille leiva ja veini korrapidaja pesukorvi sisse peidetuna tõi. Gestapo ametnikud lubasid Langele Uue Testamendi, mis talle palju lohutust andis.[10] Enne hukkamist viidi vangid üle Hamburgi vanglasse.[7]
Lange lootis, et talle antakse armu ning kui vanglakaplan Behnen talle 10. novembril 1943 kell 13 teatas, et ta viie tunni pärast hukatakse, tuli see talle üllatusena. Hiljem Lange rahunes ning kirjutas oma lähedastele mõned kirjad. Enne kella 18 riietasid valvurid Lange lahti ning sidusid tal käed selja taha. Vanglakaplan ulatas talle risti, mida Lange suudles. Pärast seda palus ta enda kongist Neitsi Maarja ja Jeesuslapse pilti, mille ees ta palvetas. Seejärel juhatati ta giljotiini ette.[11] Hukkamise viis läbi Friedrich Hehr.[12] Lange viimased sõnad olid:[13]
„Härra kaplan! Peatselt kohtume taas meie Jumala juures taevas. Aga enne kõike andke edasi tervitused mine armsatele kaasmaalastele Leeris.“
Lange surnukeha kremeeriti. Tema urn maeti algselt Leeri, kuid hiljem paigutati Lübeckisse Jeesuse Pühima Südame kirikusse.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "HERMANN LANGE". Vaadatud 03.07.2024.
- ↑ 2,0 2,1 "Hermann Lange - Portrait". Vaadatud 03.07.2024.
- ↑ Lk 40 (Schäfer, 1946)
- ↑ "Hermann Lange". heiligenlexikon.de. Vaadatud 03.07.2024.
- ↑ Templin, Brigitte; Klatt, Ingaburgh (1994). „Lösch mir die Augen aus ...“ – Leben und gewaltsames Sterben der vier Lübecker Geistlichen in der Zeit des Nationalsozialismus. Lübeck. Lk 41-43.
- ↑ "Three priest-martyrs of Nazis beatified in Germany". Vaadatud 03.07.2024.
- ↑ 7,0 7,1 "How Martyrs Defeated Nazi Executioners". Vaadatud 03.07.2024.
- ↑ "Urteil des Volksgerichtshofes". Vaadatud 03.07.2024.
- ↑ "Priests to be beatified were joyful as they awaited execution by Nazis". Vaadatud 03.07.2024.
- ↑ Lk 49-50 (Schäfer, 1946)
- ↑ Lk 60-62 (Schäfer, 1946)
- ↑ Seeger, Andreas; Treichel, Fritz (1998). Hinrichtungen in Hamburg und Altona 1933–1944. Lk 37.
- ↑ Lk 63 (Schäfer, 1946)
Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Schäfer, Josef. Wo seine Zeugen sterben ist sein Reich. Briefe der enthaupteten Lübecker Geistlichen und Berichte von Augenzeugen. Hamburg. 1946.