Helmut Erik Riikoja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Helmut Erik Riikoja (9. juuni 1909 Tallinn15. november 1990 Tallinn) oli Eesti elektrotehnikateadlane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Helmut Erik Riikoja oli teenistuja poeg ja Heinrich Riikoja vend.[1]

Lõpetas 1927 Tallinna Reaalgümnaasiumi ja 1935 Tallinna Tehnikumi elektrotehnikaharu. Töötas 1927–1941 Tallinna telefonivõrgus ja postitalituses mitmesugustel ametikohtadel, 1941–1942 teenis Nõukogude armees, 1942–1944 Tšeljabinski telefonivõrgus ja Eesti NSV Sidevalitsuse operatiivgrupis Moskvas, Leningradis ja Võrus. Oli 1940–1941 ja 1944–1958 Tallinna Polütehnilise Instituudi õppejõud, aastast 1947 dotsent, 1947–1952 elekterside, 1952–1956 üldelektrotehnikakateedri juhataja; 1957–1961 ajakirja Tehnika ja Tootmine toimetaja, 1961–1975 EPA elektrifitseerimiskateedri juhataja ja dotsent.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkonnad: sidelülituste teooria, ringhäälingu ja televisiooni tehnoloogia, põllumajanduse elektrifitseerimine, elektriohutustehnika; tehnika ajalugu ja oskuskeel. Osalenud ENE kavandamises ja olnud 1963–1978 selle peatoimetuse liige. Nõukogude Eesti preemia (1977).[1]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Üldine elektrotehnika (kaasautor). Tartu, 1949
  • Kolhoosi raadiosõlm. Tallinn, 1951
  • Elektriajam põllumajanduses. Tallinn, 1951
  • Elektri sünd. Tallinn, 1963
  • Vene-eesti elektrotehnika sõnastik. Tallinn, 1969
  • Avalik kõne (kaasautor). Tallinn, 1973

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.