Heinrich Laul

Heinrich Wilhelm Laul (5. august 1910 Tallinn – 16. aprill 1991 Tallinn) oli eesti tehnikateadlane, Tallinna Polütehnilise Instituudi professor, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1961).

Haridus

Lõpetas 1930. aastal Gustav Adolfi Gümnaasiumi, omandas Tallinna Tehnikumi tehnilistel kursustel ehitustehniku kutse. Aastatel 1934–1936 õppis Tartu Ülikooli tehnikateaduskonnas, 1939. aastal lõpetas cum laude Tallinna Tehnikaülikooli ehitus- ja mehaanikateaduskonna tööstuse- ja tsiviilehituse erialal. EÜS Põhjala vilistlane. Täiendas end matemaatika alal. 1947. aastal kaitses ta Tallinna Polütehnilises Instituudis tehnikakandidaadi väitekirja. 1955. aastal kaitses Leningradi Raudteetranspordi Instituudis tehnikadoktori väitekirja. Sai professoriks 1956. aastal.

Töökäik

1930. aastail osales Kadrioru staadioni varikatuse, Pärnu rannakohviku seenrõdu kandekonstruktsioonide, Maardu fosforiiditehase ja elamute projekteerimisel.

Aastatel 1937–1940 Tallinna Tehnikaülikoolis tugevuse ja tehnilise mehaanika laboratooriumi vanemassistent ja instruktor-assistent. Aastatel 1940–1941 oli ta Tallinna Linna Töörahva Saadikute Nõukogu kommunaalmajanduse osakonna peainsener. 1941. aasta suvel oli ta Tallinna kindlustustööde juhte, mistõttu Saksa okupatsioonivõimud karistasid teda selle eest aastaga koonduslaagris. Aastatel 1944–1946 projekteeris ta Eesti NSV Maanteede Valitsuse insenerina sõjas purustatud sildade asemele uusi maantee- ja raudteesildu.

1946. aastast oli ta seotud Tallinna Polütehnilise Instituudiga: aastatel 1946–1948 oli ta ehitusmehaanika ja konstruktsioonide kateedri vanemõpetaja ning 1948–1956 dotsent. Aastatel 1947–1958 oli TPI ehitusteaduskonna dekaan, 1950–1975 TPI ehituskonstruktsioonide kateedri juhataja, 1956–1986 samas kateedris professor ning 1986–1991 konsultantprofessor.

Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valiti 1961. aastal mehaanika alal, akadeemik 1989.

Teadustöö

Raudbetoonkoorikute arvutamismeetodid, silindrilised raudbetoonkoorikud, õhukeseseinalised ja ruumkonstruktsioonid. Avaldas üle 130 publikatsiooni, sealhulgas õpikuid (nt “Raudbetoon” I (1960) ja II (1962)). Tema juhendamisel on kaitstud 26 väitekirja. Avaldas trükisõnas mälestusi õpingu- ja tööaastatest TPIs.

Liikmesus

Koos akadeemik Nikolai Alumäega raudbetoonkoorikute uurimissuuna rajaja Eestis; mitme rahvusvahelise ehituskonstruktsioonidealase assotsiatsiooni (IASS jt) liige; NSV Liidu Riikliku Ehituskomitee betoonialaste uuringute nõukogu liige; Eesti NSV TA Ehituse Teadusliku Uurimise Instituudi nõukogu liikmena ehituspoliitika suunajaid; Eesti NSV Riikliku Ehituskomitee raudbetoonikomisjoni esimees ja konsultant keerukate konstruktsioonide projekteerimisel ja ehitamisel; osales Estonia teatri taastamise tehniliste probleemide lahendamisel ning juhendas Tallinna laululava kõlaekraani projekteerimist ja mudelkatsetusi; Eesti Arhitektide Liidu liige; TTÜ õppejõudude ja ametnike kehalise kasvatuse ühingu kirjatoimetaja 1937–1940, Tallinna Teadlaste Maja liige.

Tunnustus

• 1949 Nõukogude Eesti preemia
• 1965 Nõukogude Eesti preemia (kollektiiv)
• 1970 Nõukogude Eesti preemia (kollektiiv)
• 1974 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1961 Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik (mehaanika)
• 1985 Eesti Teaduste Akadeemia medal

Harrastused

Muusika, sport, kirjandus.

Kirjandus

• EKABL 1996;
• EMajBL 2003;
• ETBL 2005, 2;
• Heinrich Laulu publikatsioonid 1946–1980. TPI, 1980. 49 lk;
• Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 152–153, 167–168, 227–229, 233–234, 437–439, 440–442, 456, 479;
• Ehitusinsenerid TPI–st. Tln, 1986, lk 132–133, 203;
• Kulbach, V. Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna suurkujud // Insenerikultuur Eestis, 1. Tln, 1992, lk 58–62;
• Otsmaa, V. Mõtteid Heinrich Laulust // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2000. Tln, 2001, lk 266–268;
• Tärno, Ü. Pool sajandit professor Heinrich Laulu raudbetoonkoorikute koolkonda // Tallinna Tehnikaülikooli aastaraamat 2003. Tln, 2004, lk 34–40.