Heino Tiik

Heino Tiik (6. november 1933 Tallinn – 26. august 2019) oli eesti kergejõustiklane, spordi- ja nõelraviarst.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1952. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1958. aastal Tartu Riikliku Ülikooli (TRÜ) arstiteaduskonna, õppis aastatel 1960–1965 aspirantuuris ja sai 1965. aastal meditsiinikandidaadi kraadi, täiendas end nõelraviarstina Londonis, Leningradis jm.^[1]

Tiik hakkas sportima hakkas Kadrioru Noortepargis, harrastas kooliajal Aleksander Tšikini juhendamisel kergejõustikku ja Friedel Raudsepa käe all ujumist, tuli abituriendina kümnevõistluses ja veepallis Eesti meistriks ning võitis medaleid 100 m vabaujumises, Fred Kudu suunamisel jätkas ülikoolis kergejõustikutreeninguid. Ta tuli kümnevõistluses 1957. aastal Nõukogude Liidu üliõpilasmeistriks, võitis 1959. aastal NL-i ametiühingute meistrivõistlustel pronksmedali. Tuli 8 korda Eesti meistriks: 1952, 1954 ja 1962 kümnevõistluses, 1958, 1959 ja 1961 kaugushüppes, 1954 odaviskes ja 1958 200 m tõkkejooksus; 5 korral võitis Eesti meistrivõistlustel hõbemedali, tuli 1961. aastal Eesti meistriks 4 × 110 m tõkkejooksus. Ta püstitas 1960. aastal viievõistluse Eesti rekordi (3529, 1985. a punktitabeli järgi 3810) ja kuulus kümnevõistlejana 1960. aastal Euroopa edetabeli esikümnesse, oli NL-i koondise kandidaat, kuulus Kalevisse, võistles 20 korda Eesti koondises.^[1]

Tiik oli 1960. aastatel Eesti ja NL-i kümnevõistluse koondise arst, töötas alates 1966. aastast Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna õppejõuna, oli dotsent ja kateedri juhataja,^[2] avaldas spordimeditsiini- ja treeninguteemalisi kirjutisi, töötas ka TRÜ arstiteaduskonna hügieenikateedri assistendi ja õppejõuna ning spordi- ja nõelraviarstina (ka Soomes). Ta on tegelenud alternatiivse meditsiini probleemide ja parapsühholoogiliste nähtuste uurimisega.^[3]^[1]