Heino Liimets

Heino Liimets (aastani 1936 Heino Liebert; 22. jaanuar 1928 Vana-Antsla vald – 30. aprill 1989 Tallinn) oli eesti kasvatusteadlane, loogika- ja psühholoogiaõppejõud. Ta oli eesti esimene kasvatusteadlasest akadeemik.

Aastail 1947–1952 õppis ta Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse ning loogika ja psühholoogia õpetajaks. 1959 kaitses ta pedagoogikakandidaadi väitekirja "Koolisisese metoodilise töö süsteem".

Aastail 1956–1975 oli ta Tartu ülikooli pedagoogikaõppejõud (aastast 1963 pedagoogikakateedri juhataja, aastast 1966 dotsent). Aastatel 1975–1989 oli ta TPedI pedagoogika- ja psühholoogiaõppejõud (aastast 1985 professori kohusetäitja ja kateedrijuhataja).

Uurimistöö[muuda | muuda lähteteksti]

Liimets tegeles kasvatusteooria, didaktika, kasvatusfilosoofia ja sotsiaalpedagoogikaga.

1950. ja 1960. aastatel esitas ta raskestikasvatatavate lastega tegeldes esitas ta koos L. I. Novikova ja A. T. Kurakiniga kasvatuse ja õpetamise süsteemse ja kompleksse käsituse idee.

Eduka õppetegevuse eeldus on Liimetsa järgi õpetaja ja õpilase vastastikune mõju ja vastastikune rikastamine (1967). Kasvatus on kasvandiku ja kasvataja vaheline vastastikune toime, mis loob soodsad tingimused õpilase isiksuse juhtimiseks.

Kogu elutegevust tuleb uurida inimese arengu kontekstis. Lähtudes sellest tehti 1970. ja 1980. aastatel Eesti vanemate klasside õpilaste representatiivne uuring.

Pedagoogika on Liimetsa järgi integratiivne teadus, mis põhineb psühholoogial, sotsioloogial, füsioloogial ja teistel teadmisvaldkondadel.

Ta töötas välja rühmatöö kontseptsiooni, mis on suunatud iga õpilase isiksuse arengule. Ta püüdis orienteerida õpetajat isiksuslikule lähenemisele. Ta töötas välja integraalse didaktika kontseptsiooni. Ainult intellektuaalsele arengule orienteeritud didaktikateooria ei peegelda tervikliku isiksuse kujunemise protsessi täielikult. Ainult õppetegevus loob tingimused ellu lülitumist võimaldavate integraalsete isiksuseomaduste kujunemiseks.

Liimets korraldas psühholoogide, pedagoogide, filosoofide ja meedikute sümpoosione ja suvekoole. Ta oli 1972. aastast kuni elu lõpuni Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi direktor. Ta oli ka NSV Liidu Psühholoogide Seltsi Eesti osakonna kauaaegne esimees.