Hea ja kurja pildid (1)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hea ja kurja pildid (1)

Kokkuvõte Martin Buberi raamatu Hea ja kurja pildid esimesest osast

Algus: Eessõna

Esimene osa[muuda | muuda lähteteksti]

Hea ja kurja tundmise puu[muuda | muuda lähteteksti]

Piibli loole pattulangemisest on võib-olla aluseks väga vana müüt jumalate kadedusest ja nende kättemaksust, mille loomust võib vaid aimata. Meieni jõudnud loos on asi hoopis teisiti. Sealne Jumal on kogu aeg (isegi mao kõneluses naisega) tähistatud Piibli stiilile võõra väljendiga, mis koosneb Jumala pärisnimest, mida teisal (2. Mo 3:14 jj) on tõlgendatud 'Ta on ligi', ning mitmuses üldnimest, mis tähendab umbes 'jumalus'. Tollel Jumalal on loov ja saatust kujundav vägi; tema ümber on teised taevased olendid, kellel pole ei nime ega väge. Inimest, kes on tema viimane loodu, ta ei sunni, vaid käsib, või õigemini keelab talle midagi, tõsi küll, ränga ähvarduse saatel. Inimene, ja ühes temaga naine, kes on loodud küll pärast keelamist, kuid on seda nähtavasti juba mehe küljeluuna kuidagi tajunud, on vaba keeldu järgima või eirama. Keelust üleastumine ei ole mitte valik hea ja kurja vahel, vaid midagi muud.

Madu kõneleb kahemõtteliselt ja nii, nagu ta täpselt ei teaks seda, mida ta ilmselt väga täpselt teab. "Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa ühestki rohuaia puust?" Naine tugevdab Jumala keeldu, lisades sõnad, mida Jumal pole öelnud: "Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!" Hiljem selgub, et seda vaidlustades madu ütleb ja ei ütle tõtt: vilja maitstes ei pea nad mitte surema, vaid langema inimlikku surelikkusse, st omandama teadmise, et neil tuleb surra. Nagu Eevagi, mängib madu sõnadega. Nüüd vaatab naine puud ja ei näe mitte üksnes seda, et see teeb silmadele himu, vaid ka seda, mida näha pole võimalik: et tema viljad on maitsvad ja annavad teadmise. Seda nägemist seletatakse märkamisvõime metafooriga, aga kuidas sai seda puu peale vaadates märgata? Jutt pidi olema kummalisest, unelusetaolisest kaemusest. Ja selles kaemuses võttis ta viljast, sõi ja andis mehele, ja ka mees, keda varem ei mainitud, sõi. Naine oli ihaldavas uneluses; mees oli loius unistuses. Kõik on kokku pannud iroonia, mängust ja unelusest. Nad ei tea, mida nad teevad; neil on võimalik ainult teha, mitte teada. Siin ei ole valikut kahe alge vahel nagu vanairaani religioonis.

Siiski on hea ja kuri leitavad ka siin, kummalises pildis, mida varem pole mõistetud.

Jumal nimetab seda puud hea ja kurja tundmise puuks; madu lubab, et nendest viljadest süües saavad nad Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja; ja Jumalgi ütleb, et Aadam on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja. See kordus rõhutab, et jutt on just heast ja kurjast. Kuskil pole öeldud, millest on jutt. See võib tähendada kõlbelisi omadusi, kasu ja kahju või naudingut ja vastikust. Kohe pärast mao sõnu nägi naine, et puust on hea süüa, ja kohe pärast keeldu ütleb Jumal: "Inimesel ei ole hea üksi olla." Ka sõna, mida tõlgitakse "kuri", on sama ebamäärase tähendusega.

Meile pakutakse kolme tõlgendust selle kohta, mis siis inimesed omandasid keelatud vilja süües. Tõlgendus, mis osutab suguühtele, ei sobi, sest mees ja naine on loodud küpsetena, ja ka sellepärast, et tundes head ja kurja, said nad Jumala sarnasteks. Ka tõlgendus, mille kohaselt viljast süües omandasid inimesed kõlbluse, ei sobi, sest muidu oleks kõlblus vastuolus igavese eluga. Kolmanda tõlgenduse järgi tähendab hea ja kurja tundmine kogu maailma, selles leiduva hea ja halva tundmist. Ent Piiblis ei ole kohta, kus hea ja kuri tähendaks kõike või mida tahes. Jutt on nimelt hea ja kurja vastandlikkusest. Pealegi ei olnud inimene ju ilma teadmiseta, kui ta loomadele nimed andis.

Hea ja kurja tundmine tähendab nende vastandite tundmist, mida need mõisted väljendavad. Need on alles primitiivsed, laiad mõisted, mis hõlmavad nii õnne ja õnnetuse kui ka korra ja selle rikkumise, ükskõik kas need saavad inimesele osaks või loob ta need ise. Nii on ka varajastes avesta tekstides ja prohvetite-eelsetes Piibli raamatutes. Jutt on kogu maise olemise vastandlikkuse või loodus kätkeva varjatud vastandlikkuse küllaldasest teadvustamisest.

Ent täielik mõistmine on võimalik üksnes siis, kui me hoolimata inimese Jumala-näolisusest ja lähedusest Jumalaga, millest Vana Testament räägib, peame silmas inimese ja Jumala vahelist erinevust ja distantsi. Jumalale algselt omane teadmine ja inimese poolt maagiliselt omandatud teadmine on teineteisest kaugel nagu maa ja taevas, nagu kuristiku ääred. Jumal teab olemise vastandeid, mis on tema loomisaktis tekkinud, ta hõlmab neid, kuid need ei puuduta teda, ta on neist lõputult üle, kuid teab neid, ta opereerib nendega vahetult (algselt seda tähendabki nähtavasti heebreakeelne sõna 'tundma') kui maailma olemuse vastandlike poolustega. Sest sellisteks ta nad lõi. Inimese elavasse teadmisse küll kuuluvad hea ja kuri kui olemasolu positiivne ja negatiivne seisund, kuid ta ei saa kunagi tajuda neid üheaegselt. Vastandlikkust tunnetab inimene ainult selles viibides, mis aga faktiliselt tähendab, et ta tunnetab seda (sest "ei" seisundis võib inimene ette kujutada "jaad", aga mitte vastupidi), vahetult lähtudes kurjast, kui ta selles viibib; täpsemalt, ta tunnetab seda, tunnetades seisundit, milles ta viibib, olles Jumalale sõnakuulmatu, kui kurja, ning just seetõttu seisundit, mille ta on kaotanud ja mis ei ole talle enam kättesaadav, kui head. Ent ilmneb, et protsessist inimese hinges saab protsess maailmas: vastandlikkuse tunnetamise kaudu tungib loodus alati latentselt kohalolev vastandlikkus aktuaalsesse tegelikkusse: ta muutub olemasolevaks.

Niipea kui inimesed maitsevad vilja, "tunnevad" nad täpselt samamoodi endid alasti olevat. "Ja nende mõlema silmad läksid lahti": nad näevad endid sellistena, nagu nad on, kuid ainult nüüd, mil nad endid sellistena näevad, ei näe nad endid olevat mitte ilma riieteta, vaid "alasti". See äratundmine – maagilise viljasöömise ainus tulemus, millest meile teatatakse – ei ole sugudevahelistest suhetest lähtuvalt piisavalt seletatav, kuigi ka ilma selleta pole see mõeldav. Tõsi küll, varem nad teineteist ei häbenenud, nüüd aga ei häbene nad mitte ainult teineteist, vaid mõlemad häbenevad Jumalat (3:10), sest rusutuna vastandlikkuse tunnetusest tajuvad nad nende seisundile loomulikku rõivaste puudumist millegi kurja või halvana või pigem nii selle kui ka teisena, ja just sellega nad selle niisuguseks muudavadki; vastandina sellele otsivad, soovivad ja valmistavad rõivastust kui head. Inimesed häbenevad olla sellised, nagu nad on, sest nad "tunnevad" oma olemist selle vastandlikkuses mingile eeldatavale olemapidavale olemisele; ent nüüd on see saanud tõesti millekski häbiväärseks. Selge, et riietatusel või riietamatusel – isegi kui jutt on mehest või naisest – ei ole iseenesest midagi pistmist hea ja kurjaga. Nende seisundite seose hea ja kurjaga loob alles see, et inimene "tunneb" vastandlikkust. Selles "Jumala sarnaseks saamise" suure maagia haledas toimes paistab läbi jutustaja iroonia kui iroonia, mis on tekkinud suurest kannatusest inimese pärast.

Ent kas siis Jumal ise mitte ei kinnita, et mao ennustus on tõeks saanud? Kinnitab küll, kuid ka Tema kõige paljutähendavam ütlus: "inimene on saanud nagu üheks meie hulgas, tundes head ja kurja" – säilitab kogu jutustuse iroonilise dialektika, mis – ja siin on see kõige märgatavam – ei lähtu mitte jutustaja vabalt tekkinud kavatsusest, vaid selle tekitab teema ise, mis täielikult vastab kannatusele inimese pärast tema arengu sellel staadiumil. Seetõttu, et inimene on hakanud kuuluma nende hulka, kes tunnevad "head ja kurja", ei taha Jumal lubada, et ta sööks elupuu vilja ja "elaks igavesti". Selle motiivi võis jutustaja ehk laenata vanast müüdist, milles räägitakse jumalate kadedusest ja kättemaksust; sellisel juhul on see motiiv niisuguses retseptsioonis saanud teise mõtte, mis algsest erineb. Siin ei saa olla tegemist sellise kartuse väljendusega, et inimene võib saada taevaste sarnaseks; me nägime ju, milline maine värving on sellel inimese "hea ja kurja tundmisel". Väljendil "nagu üheks meie hulgast" võib siin olla ainult iroonilise dialektika iseloom. Ent see on "jumaliku seisundi" iroonia. ([Märkus.] Nõnda kirjutab Proklos oma kommentaaris 1. Moosese raamatule – ainus, kes annab õige tõlgenduse, miipalju kui mina tean.) Jumal, kes inimesse, kelle ta põrmust oli valmistanud, elu sisse puhus, ja pani ta rohuaeda, mida niisutavad neli jõge, ning kinkis talle kaaslase, tahtis teda ka edaspidi juhtida. Ta tahtis teda kaitsta latentse vastandlikkuse eest olemasolule. Ent inimene allus demooniale, mis jutustaja esituses on põimitud mängust ja unelusest, rikkudes Jumala taher ja väljudes tema eestkoste alt, teadmata õieti, mida ta teeb, mong viies oma teadmises realiseerimata teoga latentse vastandlikkuse läbimurdeni kõige ohtlikumas punktis, kus Jumal on maailmale kõige lähemal. Sest ajast vaevab teda vastandatus mitte paratamatusena patustada – sellest, "algpatust", siin juttu ei ole – vaid pidevalt korduva reduktsioonini "ei" seisundini ja selle lootusetule väljavaatele; ta jääb kogu aeg nägema olevat end "alasti" ja otsima viigilehti, et neist endale vöö teha. See olukord muutuks täielikuks demonismiks, kui sellele piiri ei pandaks. Et kergemeelne olend, teadmata, mida ta teeb, ei võtaks ka teisest puust ega mõistaks end igavesele piinale, keelab Jumal tal tulla tagasi paradiisi, kust ta tema karistuseks oli välja ajanud. Inimesele kui "elavale hingele" (2:7) on surm, mis talle teatavaks on saanud, ähvardav piir; vastandlikkusest ärapiinatud olendile võib surm saada sadamaks, millest teadmine on tervendav.

Sellele rangele heale mõjule eelneb ennustav ütlus. Selles ei räägita olemasoleva radikaalsest muutusest; kõik ainult nihkub vastandlikkuse õhkkonda. Sünnitades – milleks naine on ette valmistatud juba enda valmistamise ajal – hakkab naine kannatama rohkem kui mis tahes loodu, sest inimene olemise eest tuleb nüüd maksta, ja soov saada jälle mehega üheks lihaks teeb ta mehest sõltuvaks. Ja mehele saab töö, milleks ta oli määratud juba enne paradiisi panemist, saab piinaks. Kuid needuses kätkeb õnnistus. Inimene juhitakse talle määratud kohast tema teele, inimese teele. Seda, et see on tee maailma ajalukku, et maailm leiab ainult tänu sellele ajaloo ja eesmärgi selles, jutustaja omamoodi tunneb.

Kain[muuda | muuda lähteteksti]

Jutustusele hea ja kurja tundmise puust järgneb Pühakirjas jutustus vennatapust; maneerilt ja stiililt on ta esimesest erinev, selles puudub iroonia ning ta jutustab juhtunust kompaktselt ja kuivalt, säilitades arhailisi elemente; selle keel on kahtlemata seotud iidsema keelega. Just see jutustus, mitte eelmine, räägib esimesest "kuriteost" üldinimlikus mõttes. Esimeses teates jutustatakse teost, mis ei ole karistatav mitte iseenesest, vaid ainult sõnakuulmatuse tõttu, teises tõelisest kuriteost. Sellist mõju avaldab inimese poolt omandatud "hea ja kurja tundmine" järgmistes põlvkondades: mitte "algpatuna", vaid üksnes Jumala vastu võimaliku spetsiifilise patuna, mis teeb võimalikuks üldise patu teiste inimeste vastu. Esimeste inimeste tegu kuulub kurja eeskotta, Kaini tegu kuulub kurja sfääri.

Esimene, mia me paradiisist välja aetud inimeste kohta teada saame, on see, et inimene sai ühte oma naisega ("sai tundma" oma naist). Siin on sõna, mida vanad genealoogiad kasutavad ainult Aadamaa ja Kaini kohta. Nähtavasti peab see sõna säilitama esimese "äratundmise" atmosfääri. See ei tähenda, nagu oleks suguühtes kui niisuguses midagi sellest vägivaldselt avastatud polaarsusest, kuid seda sooritatakse nüüd nende vahel, kes on tunnetanud, ja sellest tunnetusest läheb midagi üle ka teineteise äratundmisse. Eksegeedid eksivad, rääkides erinevusest esimeste inimeste pühitsemata ühtimise vahel, mis polnud Jumalale meelepärane (milles arvatakse nende üleastumist seisnevatki), ja nende püha liidu vahel, mis on Jumalale meelepärane. Selliseks eristuseks pole mingit alust. Tõsi pole ka see, Aadama ja Eeva abielu tekkis alles pärast paradiisist väljaajamist. Ent siin näidatakse Piiblile omasel viisil, mitte otse, vaid teatud sõnade kasutamise kaudu, et nende lähedus ei olnud pärast paradiisist väljaajamist enam samasugune nagu enne, et see sai tunnetatuks ning seega muutus vastandatuks maailma kogu olemisele.

Sellest esimesest lähedusest pärast paradiisist väljaajamist sai alguse esimene inimeste poeg, ja see oli esimene inimene, kes sai otseselt inimlikus mõttes süüdlaseks. Pärast tema ilmaletoomist ütles ema Piiblis täiesti unikaalsed sõnad: "Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud." (4:1) [Ma olen YHWH abiga "teinud" meessoost lapse.] Sellele heebreakeelsele sõnale vastav sõna on kasutusel põhjasüüria eeposes, kus jumalate ema nimetati "tegijaks" (vrd Eeva nime, mis tähendab 'kõige oleva ema' (3:20). See on seotud kujutlusega, et esimene sünnitus saab võimalikuks üksnes tänu erilisele jumalikule vahelesegamisele (tõenäoliselt esimeste valuvahkude ajal), sellepärast kuulub inimese ja looma iga esiklaps kui "emakoja avaja" (Teine Moosese raamat 13:2, 12, 15; 4. Moosese raamat 3:12; 18:15]] kuulub Jumalale. Ainult selles kohas osutatakse otseselt sellele, et Jumal ise aitas kaasa esiklapse ilmaletoomisele ning et see esiklaps on esimene mõrtsukas. Alles hiljem mõisteliselt sõnastatud usk, et Jumal asetab inimese maailma kui mittevaba olendi, sai siin oma kõige kummalisema ja õudsama väljenduse. Kain ja tema vend on vastasseisus ohverdamise aktis: maaharija Kain toob ohvriks maa vilju, ja pärast teda lambakarjane Aabel oma karja esmasündinuid. Jumal võttis Aabeli anni vastu, kuid Kaini oma ei võtnud. Ei ole alust arvata, et Jumal soosiks karjakasvatajat rohkem kui põlluharijat. Asja ei saa seletada ka sellega, et künnimaa oli ära neetud. Pole kahtlust, et autor teadis varakult teada olevast "ohvrileibade" annist (Esimene Saamueli raamat 21:7). Pigem võib arvesse võtta, et semiidi religioonides asendatakse sugukonna või hõimu pea kohustuslik eneseohverdamine otsustaval hetkel alati loomade, mitte maa viljade ohvriks toomisega. Kuid ka see ei osuta siin millelegi. Pigem on peetud silmas seda, et nagu Jumal näeb, Kain "head ei tee" (4:7). Kuid palju tähtsam on siiski hoopis muu. Siin on tegemist õudsa sündmusega, mida Pühakiri mõistab kiusatusega Jumala poolt. Selle nimega nimetatakse ainult kolmandat Jumala tegu, mis on kahest eelmisest radikaalsem ja positiivsem ning erinevalt neist ka oma tulemuse poolest radikaalselt positiivne, kuid sealjuures veel kohutavam, – see on nõudmine Aabrahamile tuua ohvriks oma poeg (22:1); samas reas on ka keelatud puu juurde elama panemine – see on kiusatus, millele inimesed vastu panna ei suutnud, nii nagu ka Kain ei pannud vastu, kui tema andi vastu ei võetud. Jumal astub kõnelusse vihast õhetava inimesega, kelle "pilk on maha löödud", täpselt nii, nagu ta kõneles ka esimeste inimestega pärast nende pattu; sellised kõnelused on piiblijutustuse hingus. See, mis Ta Kainile ütleb, koosneb sissejuhatavast küsimusest ja õpetusest, mis, kui seda mitte lugeda mõningate kommentaatorite kombel teksti moonutuseks, on suuremalt jaolt (10 sõna 15-st) seotud varasema traditsiooniga ning on oma iseloomult arhailine; seevastu lõpetavad sõnad on ilmselt ette nähtud selleks, et tekitada seos jutustusega paradiisist. Kõik, mis Jumal ütles, võib oletatavasti tõlkida nii: "Miks see tekitab nii suurt viha? Miks su pilk on alla löödud? Kas siis ei pea olema nii: kui sa teed head, siis kannata, ja kui sa ei tee head, siis on uste juures patt, ta otsib sind, kuid sina saa temast võitu." Siin ilmub esimest korda sõna, mida ei ole jutustuses pattulangemisest, sõna "patt", ja siin ta käib nähtavasti deemoni kohta, kes oma olemuselt "lamab" hinge sissepääsu juures; ta ei mõtle head, ta on peitu pugenud, oodates, kas ta saab jagu hingest, mille võimuses ikka veel on temast võitu saada. Kui mõista Jumala sõnu nii, siis kutsub Jumal tõesti inimest üles, et ta otsustaks "hea" kasuks, pöörduks Jumala poole.

Erinevalt esimestest inimestest Kain ei vasta Jumala pöördumisele. Ta keeldub deemoni vastu lävel välja astumast ning seega andub deemoni omamis-"janule". Otsustamisvõimetuse süvenemine ja kinnitumine on otsus kurja kasuks.

Nii et Kain paneb toime mõrva. Ta ütleb vennale midagi, me ei tea, mida, läheb koos temaga väljale ja tapab ta. Miks. Mitte ükski motiiv, ka mitte kiivus, ei anna sellele teole piisavat seletust. Tuleb meeles pidada, et see on esimene tapmine: Kain ei tea veel, et on olemas tapmine, ta ei tea, et on võimalik tappa. Ta ei tea, mis on surm ja tapmine. Siin ei otsusta mitte motiiv, vaid ajend. Kain, kes on otsustamatuse keerises, lööb venda kõige tugevama ärrituse ja kõige nõrgema vastupanu hetkel. Ta ei tappa, ta on tapnud.

Seejärel viib Jumala needus – jällegi sõnades, mis toovad meid tagasi esimeste inimeste needuse juurde ja viivad sellest kaugemale – Kaini tema künnimaa juurest kaugesse maailma, et ta oleks "maa peal" "hulkur ja põgenik". Jumal määrab tema saatuse, milles on faktiliselt kehastunud kõik, mis tema hinges aset leidis.

Ettekujutus ja tung[muuda | muuda lähteteksti]

Piibli jutustust ülemaailmsest veeuputusest on raamistatud kahe fraasiga, mis on sõnastuselt lähedased, kuid tähenduselt erinevad. Esimesel juhul (Esimene Moosese raamat 6:5) Jumal nägi, et "inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad", ja ta kahetses, et oli inimese loonud. Teisel juhul Jumal ütleb: ta ei hakka enam inimese pärast maad needma, "sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale".

"Ja YHWH nägi": siin seostab jutustaja ilmselt oma jutustust seitsmekordse väljendiga "Ja Jumal nägi" loomisloos. Kuus korda nägi Jumal, et "see oli hea", ja seitsmendal korrak, pärast inimese loomist, vaatas ta kõige peale, mis ta oli loonud, ja nägi, et see "oli väga hea". Kuidas sellest "väga heast" esimeste inimeste kohta sai "ainult kuri" inimese kohta?

Kuid kurjana ei näe Jumal mitte inimest. Kurja all ei mõisteta mitte selle elava hinge rikutust, mis inimene temasse puhus, vaid nende "eluviiside" (6:12) äraspidisus, mille tõttu "vägivald täitis maad" (6:11), ja sellele ei vasta mitte kuri hing, vaid kuri "pilt". Tegude kurjus tuleneb kurjuse pildist.

"Pilt" (kujundlikkus) vastab meie omast lihtsamas, kuid ka tugevamas mõttemaailmas, "ettekujutusele" meie sõnakasutuses – mitte ettekujutamisvõimele, vaid ettekujutuse loomisele. Inimsüdames luuakse visandid, selle võimaliku piltide kujul, mida saab tegelikuks teha. Kujundlikkus on mäng võimalikkusega, mäng kui enesekiusatus, millest mõnikord ootamatult tekib vägivald. Nii nagu ka esimeste inimeste tegu, ei põhine see otsusel: tegeliku, tajutava vilja kohale on asunud võimalik, väljamõeldud vili, mida saab alles tegelikuks teha, ja kui saaks teha, siis tehakse. Sellist väljamõeldud võimalust oma niisuguses olemuses nimetatakse kurjusest, sest ta viib eemale Jumalast antud tegelikkusest.

Muutus esimeste inimeste omadustes tuleneb hea ja kurja tundmisest, mitte sõnakuulmatusest kui niisugusest, vaid selle vahetutest tagajärgedest. Inimene sao selles suhtes "Jumala sarnaseks": nagu Jumal, "tunneb" ta vastandlikkust; kuid erinevalt Jumalast ei suuda ta selle üle valitseda, ta lahustub selles. Ta on aetud välja Jumala poolt talle pakutud tegelikkusest, loodu "heast" faktilisusest piiritusse võimalikkusse, mille ta täidab oma piltidega, mis on "kurjad", sest nad on fiktiivsed; kuid ka pagenduses kordub inimese enda süül tema lahkumine jumalikust tegelikkusest. Mässavate piltide sfääris, millest ta läbi läheb, ärgitab iga pilt teda enda kehastumisele; see, mida ta püüab haarata kergemeelse sissemurdjana, ilma mingi otsuseta, lihtsalt selleks, et ületada kõikvõimalikkuse pingelisust, saab tegelikkuseks, ent mitte jumalikuks tegelikkuseks, vaid tema enda, meelevaldseks, saatuseta tegelikkuseks, tema vägivaldseks teoks, mis saab temast võitu, saab tema kätetööks ja halvaks saatuseks.

See, et inimene, kes on antud hea ja kurja tundmise võimu alla, omamata võimet valitseda nende vastandlikkuse üle, – selline võim on ainult Loojal – toob loodud maailma sisse loomisaktiga ületatud võimalikkuse-kaootilisuse, kehastades seda aeg-ajalt meelevaldselt endas – just see sunnib Jumalat kahetsema, et ta inimese lõi, tekitab tal soovi inimene "maa pealt kaotada", ning koos temaga kõik elav, mille inimene on kaasa haaranud: ta kahetseb, et ta nad kõik on loonud (6:7). Samade sõnadega, kuid ilmses seoses sellega, mis ta ütles pärast hävitust, põhjendab Jumal oma andestust, otsust mitte enam karistada kõike elavat kõike elavat, mis ta on loonud, sellega, et "inimese südame mõtlemised [pilt] on kurjad tema lapsepõlvest peale". Nüüd mitte enam "kõik pildid", nüüd mitte enam "ainult kurjad" ja kummalise lisandusega "tema lapsepõlvest peale". Seda võib mõista ainult nii, et Jumal möönab, et ettekujutus ei ole täielikult kurjus, selles on nii kuri kui ka hea, sest selles ja sellest võib tekkida otsus (aga enne hea ja kurja tundmist ei olnud see võimalik) suunata süda Jumala poole, alistada võimaluste keeris ja teha teoks loomises kavandatud inimesepilt. Sest hulkumine ja meelevaldsus ei ole inimese kaasasündinud omadused, ta ei ole algselt patune; vaatamata eelnevate põlvkondade koormale alustab ta isiksusena kogu aeg otsast peale, ja noorukifantaasia torm lükkab tema peale võimalikkuse lõputuse – suurima ohu ja kõige kõrgema šansi. Sellest tekkis paljude sajandite pärast Talmudi õpetus kahest tungist. Selleks ajaks kasutati sõna jezer, mis ma tõlkisin kui "pilt" (Gebild), juba muutunud tähenduses; Jeesus Siirak mõistab selle all juba oma impulssi, mille võimu alla Jumal loodud olendi andis, kuid vabadusega pidada kinni käskudest ja ustavusest Jumala tahte täitmisel. Talmudis jagunes see mõiste kasvava refleksiooni mõjul "heaks" ja "kurjaks" tungiks ning seda kasutati ka ilma täiendita kurja tungi kui primaatse tähistamiseks.

Inimese loomisel on kaks tungi teineteisele vastandlikud. Looja andis need inimesele kahe teenrina, kes aga saavad oma ülesandeid täita üksnes täielikus koostöös. "Kuri tung" ei ole vähem vajalik kui tema paariline, ta on isegi veel vajalikum, sest ilma temata ei saaks inimesel olla naist ega lapsi, ta ei saaks ehitada maja ega sisse seada majandussidemeid: sest "kõik vaev ja kõik saavutused töös tekitavad inimeses ainult kadedust [konkurentsi] ligimese [seltsimehe] vastu" (Koguja raamat 4:4). Seepärast nimetatakse seda tungi "pärmiks taignas", käärimismaterjaliks, mis Jumal inimese hinge on pannud, juuretiseks, ilma milleta inimtaigen ei tõuse. Inimese suurusjärk sõltub sellest, kui palju temas on "pärmi": "Kes on teisest kõrgemal, selles on rohkem pärmi." Kõige tugevama väljenduse leiab kiri tung selle Pühakirja-salmi (Esimene Moosese raamat 1:31) tõlgenduses, kus Jumal tolle päeva õhtul, kui ta inimese lõi, vaatas kõige peale, mis ta oli loonud, ja nägi, et see on "väga hea"; see määratlus "väga hea" käib kurja tungi kohta, kuna aga head tungi saadab predikaat "hea"; nendest kahest tungist on alustrajav kuri tung. Ja kurjaks nimetatakse teda sellepärast, et inimene tegi ta niisuguseks. Nii oleks Kain võinud temalt seletust nõudvale Jumalale öelda (seda öeldakse Midrašis), et Jumal ise andis talle kurja tungi; ent see vastus ei ole õige, sest alles inimene tegi selle kurjaks. Ta sai selleks ja jääb selleks, sest inimene eraldab ta temaga kaasnevast heast tungist ning muudab kurja oma iidoliks, andes talle iseseisvuse. Järelikult ei ole inimese ülesanne mitte endast kurja tungi välja juurida, vaid taasühendada see hea tungiga. Taavet, kes ei söandanud sellele vastu seista ja sellepärast "hävitas" selle, – nagu on öeldud ühes psalmidest (Psalm 109:22) "ja mu süda on läbi torgatud [lõhutud, lõhestatud] mu sees" – ei täitnud seda ülesannet; selle täitis Aabraham, kelle kogu süda oli Jumalale ustav, ja Jumal sõlmis temaga liidu. (Märkus. See, et Pühakirja-salmis on kasutatud sõna "süda" asemel reduplitseeritud vormi (leb asemel lebab), osutab südame ühtsusele, mis on taastatud tänu tungide taasühendamisele.) Käsk inimesele kõlab (Viies Moosese raamat 6:5): "Armasta Issandat [[[JHWH]]], oma Jumalat, kõigest oma südamest..., ja see tähendab: oma mõlema tungiga, mis on ühendatud. Ka kuri tung on tarvis lülitada armastusse Jumala vastu, siis, ainult siis on see armastus täielik, siis, ainult siis saab see armastus uuesti niisuguseks, milliseks see loodi, – "väga heaks". Kuid selle eesmärgi saavutamiseks tuleb alustada mõlema tungi ühendamisest Jumala teenimises. Nõnda, kui talupojal on kaks härga: härg, kes on juba adra all olnud, ja härg, kes ei ole veel adra all olnud, siis ta rakendab uut põldu harides mõlemad ette. Ent kuidas siis allutada kurja tungi, sundida teda alluma? Ta ei ole ju midagi muud kui toormaak, mis on tarvis allutada tule mõjule, et seda töödelda; nii et pane oma kuri tung üleni Toora võimsasse leeki. Kuid ka seda ei suuda inimene omal jõul teha, me peame Jumalat paluma, et ta aitaks meil kogu südamest tema tahet täita. Sellepärast psalmist palubki: "kinnita [ühenda] mu süda kartma Su nime" (Psalm 86:11); sest kartus on armastuse värav.

Seda tähtsat õpetust pole võimalik mõista, kui tavapärasel kombel käsitada head ja kurja kahe teineteisele polaarselt vastandliku jõu või suundumusena. Nende tähendus saab meile mõistetavaks ainult juhul, kui me tunnetame neid oma olemuselt mitteühesugustena: "kurja tungi" kui kirge, järelikult kui inimesele omast jõudu, ilma milleta ta ei saa ei sünnitada ega luua, kuid mis omaette jäetuna kaotab oma suuna ja viib eksitusse, "head tungi" aga puhta, st tingimusteta suunatusena Jumala poole. Mõlema tungi ühendamine tähendab kire suunata potentsile selline suund, mis annab talle võime suureks armastuseks ja suureks teenimiseks. Ainult nii, ja mitte kuidagi teisiti, võib inimene saada terviklikuks.

Jätk:

Teine osa

Kolmas osa