Harilik kõrvahark
Harilik kõrvahark (Forficula auricularia) on nahktiivaliste seltsi kuuluv putukas[1].
Levik ja elupaik[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik kõrvahark on pärit Euroopast, Lääne-Aasiast ja Põhja-Aafrikast, kuid seda on sisse toodud Põhja-Ameerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale[2]. Kõige tavalisem kõrvahargi liik Euroopas[1]. Leidub kõikjal Eestis, nii aedades, parkides kui ka metsades[3].
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Tavaline kõrvahark on kuni 15 mm pikkune putukas. Välimuselt on ta punakaspruun, kollaste jalgade ja lühikeste kattetiibadega. Tema tähtsaimaks tunnuseks on painduva tagakeha lõpul asuv tangjas hark, mis isastel on tugevam kui emastel. Isastel on hark kumerdunud, emastel sirge.[3]
Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]
Eelistab niiskeid ja varjulisi paikasid, päeval peidab end puukoore, kivide, mahalangenud puude, lauatükkide alla. Kõige aktiivsemad öösel.[3]
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik kõrvahark on kõigesööja. Nad toituvad teistest organismidest, nii surnud kui elusatest, sealhulgas lehetäidest, tõukudest, lestadest, ämblikest ja algloomadest. Samuti toituvad nad taimedest, sealhulgas samblikest, vetikatest, puuviljadest ja lilledest.[4]
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Täiskasvanud paarituvad hilissuvel ja varasügisel enne maa-aluste pesade rajamist. Enne munemist naasevad isased veebruari keskpaigast aprillini pinnale. Harilikel kõrvaharkidel esineb üks põlvkond aastas, kuigi mõned emased võivad anda kaks põlvkonda. Emane pöörab palju tähelepanu ja suurt hoolitsust munadele ja nümfidele varajaste staadiumite ajal. Pärast munade munemist kogub emane munad hunnikusse ja laob need madalasse auku, mille kohal ta valvab. Esimeses pesakonnas munes emane 30–55 muna. Teises pesakonnas on mune vähem. Esimesed munad kooruvad 70 päeva pärast munemist, kevadise jaheda temperatuuri tõttu ning hiliskevadel või suvel munetud munade koorumiseks kulub vaid 20 päeva.[5]
Negatiivne mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik kõrvahark on mesindusele ja aiandusele kahjulik, elab tarude toppematerjalis ja pragudes, toitub õietolmust, meest ja surnud (mõnikord ka elusaist) mesilastest. Aedades tekitab kahju õite ja puuviljade närmisega. [6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Chinery, Michael (2005). Euroopa putukad. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 68.
- ↑ Capinera, John L. (2010). "European earwig - Forficula auricularia Linnaeus". Vaadatud 30. novembril 2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Kuresoo, Rein; Relve, Hendrik; Rohtmets, Indrek (2001). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht. Varrak. Lk 359.
- ↑ Vincent, Morgan (2013). "Forficula auricularia European earwig". Vaadatud 30. novembril 2023.
- ↑ Jacobs, Steve (2013). "European Earwigs". Vaadatud 30. novembril 2023.
- ↑ Eesti Entsüklopeedia 5. Kirjastus Valgus. 1990. Lk 289.