Mine sisu juurde

Harald Küppers

Allikas: Vikipeedia

Harald Liebedank Küppers (13. mai 1928 Müden31. jaanuar 2021 Langen[1]) oli saksa trükitehnik, õppejõud ja värviteoreetik.

Harald Küppers sündis Müdenis Lüneburgi nõmme piirkonnas pere seitsmest lapsest noorimana. Ta õppis Werderi (Haveli) reaalkoolis ja kõrgemas reaalkoolis Potsdamis. Aprillis 1945 langes ta Prantsusmaal sõjavangi, detsembris 1948 vabanes ja pöördus koju tagasi. Ta omandas trükitehniku (Chemigraph) elukutse. 1956. aastal asus ta omandama trükitehnika inseneri kutset Stuttgardi kõrgemas graafikakutsekoolis, mille lõpetas 1958. Umbes sel perioodil töötas ta välja oma trükitehnika vajadustest lähtuva värviteooria, milles püüdis teadlikult eemalduda seni värviõpetust kujundanud J. W. Goethe, Ostwaldi ja Itteni värviteooriatest[1].

Värvisüsteem

[muuda | muuda lähteteksti]
Harald Küppersi romboeeder
Romboeedri mudelil rajanev värviring

Oma teooria väljatöötamisel haaras Küppers kinni värvikuubi ideest, mida sadakond aastat varem olid pakkunud välja nii William Benson (1868) kui ka Alexandre Charpenthier (1885), samuti olid kuubikujulise mudeliga 1920. aastatel sõltumatult töötanud Max Becke ja Otto Prase. Harald Küppers arendas seda edasi romboidi kujulise värvikeha suunas. Ta avaldas oma romboeedri kujulise värviruumi ja sellele toetuva didaktiliselt põhjalikult põhjendatud värviõpetuse esimest korda 1972. aastal[1].

Harald Küppersi värvisüsteem kahemõõtmeliselt visualiseerituna põhineb kuusnurgal, mille tippudes paiknevad CMY-süsteemi põhivärvused tsüaansinine, magentapunane ja kollane ning nende vahel nende sekundaarvärvused oranžpunane, roheline ja violettsinine. Koos üleminekutega ühelt toonilt teisele moodustub 24 värvitooniga värvikuusnurk. 1978. aastal ilmus sellel süsteemil põhinev värviatlas, mida kasutatakse kolme- ja neljavärvitrüki abivahendina tänapäevani. Atlases on enam kui 5500 värvitooni koos nende saamiseks antud segamissuhetega.[2]

  1. 1,0 1,1 1,2 In memoriam Harald Küppers. - Deutsches Farbezentrum
  2. M. Tammert. Värviteooria. Tallinn, 2017.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]