Hästitempereeritud klaviir

"Hästitempereeritud klaviir" (lühidalt HTK, ka "Hästitempereeritud klaver", sks "Das wohltemperierte Klavier"; BWV 846–893) on Johann Sebastian Bachi kirjutatud prelüüdidest ja fuugadest koosnev kogumik, avaldatud kahes köites vastavalt 1722 ja 1742. HTK sisaldab prelüüde-fuugasid kõigis 12 mažooris ja 12 minooris sooloklahvpillile, kummaski köites 24 prelüüdi ja fuugat. HTK I osa lõpetas Bach 1720. aastatel Köthenis kuninglikus õukonnas töötades ja teise kaks kümnendit hiljem Leipzigis, kus ta oli linna toomkiriku kantor. Palad olid mõeldud pedagoogilisteks harjutusteks, et klahvpillimängijad tuleksid toime iga helistiku omapäradega.

Omadussõna "hästitempereeritud" viitab sellise häälestussüsteemi kasutamisele, mis toimiks võrdselt kõigis võtmetes. Võrdtempereeritud häälestuse puhul on oktav jagatud 12 võrdse intervalliga pooltooniks. Kasutades sõna klaviir, märkis Bach, et tema muusikat saab mängida mis tahes klahvpillil, kas klavessiinil, klavikordil või orelil, olenemata sellest, et neil on erinevad mängumehhanismid (esimese köite ilmumise ajal Bachi kodumaal Saksamaal Itaalias leiutatud klaverit veel ei tuntud).

Teose ülesehitus

Bachi "Hästitempereeritud klaviiri" mõlemas köites on 24 prelüüdi ja fuugat (12 mažoorset, 12 minoorset). Prelüüdide ja fuugade järjekord on tõusvas kromaatilises skaalas. Igale mažoorsele prelüüdile järgneb samas helistikus fuuga, seejärel prelüüd ja fuuga samanimelises minooris jne: C-duur → c-moll → Cis-duur → cis-moll → D-duur → d-moll → Es-duur → dis-moll → E-duur → e-moll → F-duur → f-moll → Fis-duur → fis-moll → G-duur → g-moll → As-duur → gis-moll → A-duur → a-moll → B-duur → b-moll → H-duur → h-moll.

Juba 1720. aastal kirjutas Bach oma 9-aastasele pojale kogumiku "Klavier-Büchlein für Wilhelm Friedemann Bach", kus on muu hulgas 11 prelüüdi, aga lühemal kujul, kui hilisemas "Hästitempereeritud klaviiri" I osas. Et kinnitada kõigi helistike võrdset staatust, püüdis Bach seostada iga helistiku konkreetse poeetilise ideega ja tuua välja parasjagu käsil olnud helistiku erilisi omadusi või iseloomu. Näiteks pateetilise c-molli leiame juba Bachi kogust – ammu enne Ludwig van Beethovenit. Es-moll ja b-moll on kurvakõlalised, D-duur seevastu kõlab energiliselt. Bachile on C-duur keskse tähtsusega, sümboliseerides nii algus- kui ka lõpp-punkti.

Eelkäijad

Mitu Bachi eelkäijat üritas samuti rakendada võrdtempereeritud süsteemi. Johann Kaspar Fischer (1656–1746) kirjutas 1702. aastal kogumiku "Ariadne musica". See koosnes 20 lühikesest prelüüdist ja fuugast orelile, kuid ta jättis välja mõned mitme dieesi või bemolliga helistikud, nagu b-moll, Fis-duur ja gis-moll.

1700. aasta paiku pakkus saksa muusik ja teadlane Andreas Werckmeister välja ühtlase 12-astmelise logaritmilise muusikalise skaala ja valmistas esimese vastavalt häälestatud klahvpilli. Enne seda häälestati muusikainstrumente puhaste intervallide põhimõttel, mis tekitas häälestusprobleeme rohkemate võtmemärkidega helistike kasutamisel ja raskusi modulatsioonidega. See omakorda seadis muusika arengule piirid.

Werckmeisteri pakutud skaalat ei võetud kohe hea meelega kasutusele. Näiteks oli selle vastu kuulus prantsuse filosoof Denis Diderot. Ta arvas, et skaala ilma puhaste intervallideta ei saa olla muusika alus. Johann Sebastian Bach tõestas "Hästitempereeritud klaviiriga" uue süsteemi elujõulisust. Bachi teosed näitasid teed uuele ajastule muusikas, hilisemad heliloojad kasutasid juba uut süsteemi.

Ajalooline mõju

18. sajand

Idee koostada täielikul tempereeritusel põhinev kogumik oli tollal niivõrd aktuaalne, et Bachiga samal aastal (1722) kirjutas kõigist helistikest koosneva teose "Labyrinthus musicus" Dresdeni helilooja ja organist Friedrich Schuppig. Kaks aastakümmet hiljem kirjutas helilooja Bernhard Christian Weber (1712–1758) Bachi eeskujul prelüüdide ja fuugade kogumiku, mis kandis isegi sama pealkirja.

Bachi "Hästitempereeritud klaviir" ilmus esimest korda 1799. aastal. Bach inspireeris oma loominguga ka teisi heliloojaid. Frédéric Chopini esimest etüüdi C-duur op. 10 võib näha otsese jätkuna Bachi esimesele prelüüdile. Robert Schumann väljendas oma vaimustust järgmiste sõnadega: ""Hästitempereeritud klaviir" on minu isiklik grammatika, olles parim. Analüüsisin iseseisvalt kõiki fuugasid kuni pisimate nüanssideni välja. Kasu on olnud tohutu, aga milline moraalne mõju on sellel inimesele tervikuna, sest Bach oli läbi ja lõhki inimene /…/ ja ta ei teinud midagi poolikult. Ta oleks justkui kirjutanud igaviku jaoks." Sellele lisas kuulus pianist, dirigent ja helilooja Hans von Bülow: "Kui "Hästitempereeritud klaviir" oli meie jaoks nagu Vana Testament, on Beethoveni 32 sonaati meie Uus Testament." Sama mõtet väljendas ka tuntud vene pianist Anton Rubinstein: ""Hästitempereeritud klaviir" on evangeelium igale mõtlevale muusikule, kes püüdleb kõrgete ideaalide poole."

20. sajand

20. sajandil on Bachi muusika mõistmisele suurt mõju avaldanud organist, teoloog, filosoof, arst ja Nobeli rahuauhinna laureaat ning Bachi elu ja loomingu uurija Albert Schweitzer (1875–1965), kes on öelnud helilooja kohta järgmist: "Mitte kusagil nii hästi kui "Hästitempereeritud klaviiris" ei panda meid mõistma, et kunst oli Bachi religioon. Igasugune esteetiline selgitamine peab siin tingimata olema pealiskaudne. See, mis meid teoses paelub, ei ole vorm või teose ülesehitus, vaid selles peegelduv maailmavaade."

"Hästitempereeritud klaviiri" on salvestanud klaveril järgmised pianistid: Edwin Fischer, Rosalyn Tureck, Daniel Barenboim, Glenn Gould, Tatjana Nikolayeva, Vladimir Ashkenazy, Sviatoslav Richter, Angela Hewitt ja András Schiff.