20. sajandi muusika

Allikas: Vikipeedia

20. sajandi muusika on muusika 20. sajandil.

20. sajandi muusikat pole erinevalt eelnevate sajandite muusikast võimalik kirjeldada üheselt. 20. sajandi muusika puhul räägitakse tihti pluralismist – olukorrast, kui samaaegselt on käibel mitmeid tihti vastandlikke muusikastiile ja kompositsioonimeetodeid. Kuigi ka varasemate sajandite muusikas esineb erinevaid suundumusi, kasutavad varasemad heliloojad siiski sarnasemaid kompositsioonimeetodeid ja muusika väljendusvahendeid. 20. sajandi puhul leiab heliloojate loomingu "ühisosa" tihti vaid abstraktsel tasandil.

20. sajandi muusikas on siiski märgatavad teatud üldisemad suundumused – helikeelelt üha keerukamaks muutuvatele muusikasuundadele järgnevad tihti helikeelt lihtsustavad suundumused. Teisisõnu moderniseerumisele järgneb restauratsioon. Ometi ei tõrju reaktsioonina esile kerkivad suunad eelnevaid välja, vaid jäävad eksisteerima üheaegselt.

Keerukustumine ja lihtsustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene, keerustumisprotsess, koondub mõiste alla modernism – uuenemine, mille puhul autorid teadlikult eemalduvad traditsioonidest. Modernistlikeks suundadeks 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel on hilisromantism, impressionism ja ekspressionism, sajandi teisel poolel näiteks avangardism, eksperimentalism, minimalism. Teisel, lihtsustumisprotsessil, aga selline ühtne termin puudub, kuigi mõned autorid on seda nimetanud restauratsiooniks – modernismist eemaldumine, mille käigus toetub varasemate ajastute muusikatraditsioonidele. 20. sajandi esimesel poolel esindab restauratiivset suunda, näiteks neoklassitsism, sajandi teisel poolel aga näiteks postmodernism (või kitsamalt ka polüstilism). Nimetatud katusmõistete puhul tuleb aga kindlasti arvestada, et need on suhtelised: näiteks neoklassitsism esindab võrreldes romantismiga modernistlikku, võrreldes ekspressionismiga aga restauratiivset suunda.

Vana ja uue mõtteviisi vastandumine[muuda | muuda lähteteksti]

Vana ja uues vastandumine ei ole muusika ajaloos uus. Uus on 20. sajandil vaid kiirus, millega vastandumine aset leiab, uue ja vana vahetumise intervall aina tiheneb kasvõi kümnendi vaheni. Kui 20. sajandil eksisteerivad erinevad voolud ja stiilid kõrvuti, siis sajandi teisel poolel aina sagenevad heliloojate personaalstiilid, individuaalsed, originaalsed ja ainulaadsed kompositsioonitehnikad aina rohkem domineerivad: tänapäeva noor helilooja kogeb õpingute ajal peagi kogu muusikaajaloo spektri, seejärel peab iseseisvuma, olles pidevalt vastamisi originaalsuse nõudega ja vajadusega leida just enda kompositsioonimeetod, kaubamärk. 21. sajandi algul räägitaksegi sünteesajastust, kus heliloojad ühendavad varasemaid väljendusvahendeid enda isikliku prisma läbi uueks orgaaniliseks loominguks. Selle eesliinis on ka eesti helilooja Erkki-Sven Tüür (1959).

Muusikaajaloolased on visualiseerinud muusikaajaloo nähtusi oma vastandlikkuses ja vaheldumises kahel graafilisel viisil: laineline, looklev, siinuse taoline joon (aeg kulgeb horisontaalsuunas) ja spiraal (aeg kulgeb vertikaalsuunas)

Vana ja uue mõtteviisi vastandumine varasematel sajanditel

Ajastu Vana mõtteviis Uue mõtteviis Selgitus
Keskaeg, 7. sajandi algus varasem orientaalselt kaunistatum psalmide ja rahvamuusika stiil Gregooriuse koraal Gregoriuse koraal jääb edaspidigi vana stiili sümbolina meloodilise elemendina (lad. k. cantus firmus, fikseeritud laul) osa uuemast muusikast, moodustades arenevale mitmehäälsusele baasi (nt organumi, motettide, missade alumise häälena)
Keskaja ja renessansi üleminekuperiood, 13.-14. sajand ars antiqua e vana kunst ars nova e uus kunst


Renessansiajastu, 15.-16. sajand vastureformatsioon reformatsioon eelmiste sajandite žanrid (nt motett) ja kompositsioonitehnika (nt isorütmika, cantus firmus'e tehnika) jäävad edaspidigi vana stiili sümbolina kasutusse


Barokiajastu, 17.-18. sajand vana kirjaviis: stile antico e vana stiil (prima pratica) e esimene komponeerimisviis uus kirjaviis: stile moderno e modernne stiil (seconda pratica) e teine komponeerimisviis
Romantismiajastu, 19. sajand biidermeieri restauratiivsed tendentsid, vana muusika taasavastamine ja taaselustamine (minevik) originaalsusnõue saab alguse (tulevik), uued žanrid, nt programm-muusika (sümfooniline poeem), sõnadeta laul, lihtne väikevorm (nt valss) areneb suurvormiks jne



20. sajandi kompositsioonimeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Muidugi tuleb möönda, et alates 1960ndatest, mil jõuti elektronmuusikas, sonorismis, müraesteetikas, johncacage'iliku "kõik on muusika" ja Karlheinz Stockhauseni kvaasiteadusliku ja filosoofilis-esoteerilise mõtteviisidega ka helimaterjali ja selle käsitlemise piirideni: ühelt poolt võeti heli oma spektris lahti (siinusheli kui jagamatu põhiline ehituselement, millest kogu muusika taasluua n-ö aatomist), teisalt süveneti kõlamassiividesse kaotades kõik harmoonilised sagedussuhted ära. Seda äärmuslikkust näib et enam ületada ei saagi, mistõttu räägitakse ka sellest, et midagi päris-uut ükski helilooja tänapäeval enam luua ei saagi. See on omakorda tõsi, sest kõikide heliloojate muusikaline materjal on ühine. Muutuv ja erinev on vaid käsitlusviis, detailid, Euroopa-välise muusika struktuuride, teiste kunsti- ja muude (filosoofia, matemaatika, tehnika jne) valdkondade mõtteviiside ja tehnikate kaasamine (interdistsiplinaarsus) ja sulandamine oma muusikasse.

Kaksteisthelitehnika, serialism, spektralism[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Arnold Schönbergi ja Josef Matthias Haueri kõlapildilt ja kompositsioonitehniliselt vastandlike kaksteisthelitehnikate (dodekafoonia ehk seeriatehnika ja kuuehelilised troobid) lõi 1950. aastatel Igor Stravinski omaenda omanäolise seeriakäsitluse. 20. sajandi teisel poolel arendasid seeriatehnika omalaadseid käsitlusi Ameerika Ühendriikide heliloojad Elliott Carter ja George Crumb, aga ka Kanada väliseesti helilooja Udo Kasemets. Nõukogude Eestis katsetasid omalaadset kaksteisthelitehnikat nt heliloojad Arvo Pärt, Kuldar Sink ja Rein Laul, hiljem Lepo Sumera, Andrus Kallastu, Jüri Reinvere. 1950. aastatel serialiseeriti ka paljud teised muusikalised parameetrid: prantsuse helilooja Olivier Messiaen (tsükli "Quatre Études de rythme" teoses "Mode de valeurs et d'intensités", e. k. kestvuste ja intensiivsuste moodus, 1949–1950) andis tõuke ja avangardheliloojad Pierre Boulez, Karlheinz Stockhausen, Luigi Nono, Bruno Maderna jt arendasid sellest uue voolu, serialismi. 1990. aastatel kerkis üles uus vool, prantsuse spektralism, mille heliloojad (Tristan Murail ja Gerard Grisey) veel kord püüdsid (arvuti abil) murda lahti heli oma tuumikus, võttes oma käsitluse ja tehnilise realisatsiooni aluseks igas võnkuvas naturaalses helitekitajas sisalduv ülemhelirea. Spektralism on mõjutanud tugevasti ka eesti heliloojaid Helena Tulve (1972) ja Toivo Tulev (1958) ja seeläbi muutus ka eesti noorema põlvkonna muusika (nt Märt-Matis Lill, Tatjana Kozlova, Ülo Krigul, Malle Maltis, Marianna Liik jpt).

Mikrotonaalsus[muuda | muuda lähteteksti]

1920ndatel uuenes muusikaline materjal helikõrguse tasandil küll mikrotonaalsuse suunas (alates 1920ndatest, Alois Haba jt). See jäi aga nüüdismuusika üldpildis suhteliselt tagaplaanile, sest uusi instrumente oli ja on tänapäevalgi raske konstrueerida. See on leidnud taassündi alles 21. sajandi algul. Näide omanäolisest ja aina tuntumaks saavast mikrotonaaluse süsteemist on nn Bohlen-Pierce (BP) helilaad: 1970. aastatel insener Heinz Bohleni Saksamaal ja 1980. aastatel sõltumatult inseneri John Robinson Pierce'i avastatud tehislik skaala, mis ehitub üles kolmveerandtoonidest. Senine raamintervall oktav ja muud konsonantsed intervallid nagu kvint on muutunud mitteharmoonilisteks sagedussuheteks ja langevad süsteemist välja, oktav asendub tritaaviga (oktav + kvint), tritoon (vähendatud kvint / suurendatud kvart) seevastu on häälestatud n-ö puhtaks, laadi konsonantseimaks intervalliks, vahetades oma senise imidži halvakõlalise ja välditud intervallina (diabolus in musica, kurat muusikas) meeldivalt ilusa kooskõla vastu välja. See on ennenägematu ja täielik pööre, ehkki ka varasematel ajastutel on intervallid sagedussuhete muutmise läbi erinevates häälestussüsteemides vahetanud oma staatuse dissonantsest konsonantseks intervalliks (nt terts ja kvart). Enne hästitempereeritud häälestuse leiutamise ja standardiks kujunemise (18. sajandil) on eksisteerinud kõrvuti paljud laadisüsteemid (nt keskajal Euroopas, aga ka Euroopa-välistes kultuurides siiamaani, nt gamelani või india muusikas) ja häälestused (uuritud teoreetiliselt juba ka vanade kreeklaste poolt), mille tagajärjel nii mõnigi c-st kaugem helistik ühes või teises häälestuses kõlas paremini või halvemini ja sellel on olnud ka mõju pillide ehitamisel. BP laadi on võimalik realiseerida süntesaatoril, kuid sellel on ka ehitatud mõned spetsiaalsed pillid (nt plokkflöödid, klarnet, torukellad). BP helilaadi süsteemi on käsitlenud 2010. aastatest alates traditsioonilise funktsionaalharmoonia süsteemiga analoogselt Eestis resideeriv helilooja Hans-Gunter Lock (1974).

20. sajandi muusikastiilid[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi muusikažanrid[muuda | muuda lähteteksti]

Muutused ooperis[muuda | muuda lähteteksti]

Hoolimata asjaolust, et ooperit on peetud üsnagi konservatiivseks žanriks ja see toimub konkreetsete reeglite järgi igal sajandil (muusika, teksti, lavastuse, näitlemise, lavalise liikumise ja koreograafia koosmõju põhimõtted on püsivad) on ka ooperi žanris toimunud alates selle ilmnemisest 1600 läbi sajandite pidev uuenemine, sh ka vastandumised: 18. sajandil tõsine ja koomiline ooper, vana numbriooper vs. uus läbikomponeeritud ooper, lisandub laulumäng (Singspiel) ja ballettooper; 19. sajandil lisanduvad Wagneri tervikkunstiteos (Gesamtkunstwerk) ja kergem operett; 20/21. sajandil mono-ooper, multimeediumiooper; lahterdamatud multimeediumipõhised ja interaktiivsed sünteesteosed ...

Samuti vahetub läbi sajandite libreto ehk lugude süžeed: Vana Testament, Uus Testament, müüdid, argielusüžeed, muinasjutt, kirjandusooper ...

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]