Häälekurrud

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See artikkel See artikkel räägib üldmõistest. Kammerkoori kohta vaata artiklit Plicae Vocalis.

Häälekurrud (ladina keeles ains plica vocalis, mitmus plicae vocales, rahvapärane nimetus ka häälepael) on paljudel loomadel kõris, hingetoru ülemises osas, paiknevad paarilised elastsed kurrud.[1] Häälekurdude võnkumise ja kopsude ventileerimise (sisse- ja väljahingamisel) tulemusel häälitsetakse (tehakse häält).[2]

Häälekurdude paksusest ja pikkusest, ka kõri suurusest, oleneb hääle kõrgus.

Häälekurdude areng, anatoomia, asend, kuju, sooned, sellele kinnituvad lihased ja morfoloogia ning patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Roomajad[muuda | muuda lähteteksti]

Madudel[muuda | muuda lähteteksti]

Madudel häälekurrud puuduvad. Neile omast sisinat (kaitsereaktsiooni osana) tekitavad nad jõuliselt häälekõri (hääleaparaadi) kaudu hingates. [3]

Imetajad[muuda | muuda lähteteksti]

Inimesel[muuda | muuda lähteteksti]

Kumbki häälekurd koosneb :

Häälekurdude vahel on häälepilu.

Häälekurrud koos häälepiluga (rima glottidis) moodustavad hääleaparaadi (häälekõri) e glóttis'e.[4]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Häälekurdudega seostatakse selliseid haiguslikke seisundeid nagu häälekurruhaavand, häälekurruhalvatus, häälekurrupolüüp, häälekurruvähk jpt.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 270:2004.
  2. Eesti nõukogude entsüklopeedia. 3. köide: HERN-KIRU. Tallinn: Valgus, 1971, lk 95.
  3. Mark A. Mitchell, Thomas N. Tully,Manual of Exotic Pet Practice, lk 138, 2009, Saunders, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 04.01.2014) (inglise keeles)
  4. Arne Lepp. Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 386, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]