Clara Schumann

Allikas: Vikipeedia
Clara Schumann

Clara Josephine Schumann (neiupõlvenimi Wieck; 13. september 1819 Leipzig20. mai 1896 Frankfurt Maini ääres) oli saksa romantistlik helilooja ja pianist, Robert Schumanni abikaasa.

Biograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Clara Schumann oli flöödimängija Johann George Tromlitzi lapselaps.

Oma esimesed muusikatunnid sai ta isalt Friedrich Wieckilt, kes oli klaveriõpetaja. Clara hakkas rääkima üsna hilja: ta ütles oma esimesed sõnad alles 4-5-aastaselt. Musitseerimist alustas ta kaheksa-aastaselt. Esimese klaverikontserdi andis ta üheksaastaselt Leipzigi Gewandhausis. Alates kolmeteistkümnendast eluaastast kuni abieluni saatis teda kontsertidel suur menu.

Aastal 1837 kihlus Clara vastu isa tahtmist Robert Schumanniga. Pärast Clara abiellumist hülgas isa tütre. Clara jätkas klaverimänguga, ehkki oli alatasa lapseootel – tal oli ühtekokku 8 last, kellest üks suri lapsepõlves.

Aastal 1853 kohtus Schumannidega Johannes Brahms, kelle sõprus Claraga kestis kuni viimase surmani aastal 1896. Brahms toetas Clarat, kui Robertil olid haigushood ja ta oli korduvalt suletud vaimuhaiglasse.

Clara Schumann mängis peamiselt Bachi, Mozarti ja Beethoveni klaveripalu, harvem ka oma abikaasa ja Brahmsi teoseid.

Pärast Roberti surma 1856. aastal loobus Clara musitseerimisest ja mängis peamiselt oma kadunud abikaasa töid.

Aastail 18781892 töötas ta Frankfurdi Hochi Konservatooriumis klaveriõpetajana. Neil aastatel täiustas ta suuresti klaverimängutehnikat.

Viimase kontserdi esitas Clara aastal 1891.

Clara Schumann on esinenud 1844. aastal kontserdiga ka Tartus.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Schumann on suure osa oma loomingust kirjutanud klaverile.

  • Klavierkonzert nr. 1 op. 7
  • Klaviertrio op. 17
  • 3 Romanzen für Violine und Klavier