Géza Ottlik

Allikas: Vikipeedia
Géza Ottliku mälestusmärk Budapesti linnaosas Krisztinaváros

Géza Ottlik (9. mai 19129. oktoober 1990) oli ungari kirjanik, tõlkija, matemaatik ja bridžiteoreetik.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Géza Ottlik sündis 9. mail 1912 Budapestis. Ta pärines vanast aadlisuguvõsast. Oma isa, kes oli siseministeeriumi sekretär, kaotas ta juba pooleteise aasta vanuses. Isa puudumine on ka tema hilisemas loomingus korduvaks motiiviks.[1]

1922. aastal saadeti ta Kőszegi sõjaväelisse reaalkooli ja 1926. aastal jätkas ta õpinguid Budapesti reaalkeskkoolis. Sõjakoolis veedetud aeg on hiljem saanud tema tuntuima romaani "Kool piiril" (1948) eeskujuks.[2]

Pärast keskkooli lõpetamist 1930. aastal õppis Ottlik 1931–1935 Budapesti ülikoolis (ELTE) matemaatika ja füüsika erialal. Peale loodusteaduste huvitus ta ka bridžist, ta toimetas Budapesti Uudistelehe bridživeergu. 1930. aastatel töötas Ottlik ajakirjanikuna mitmes ajakirjandusväljaandes. Tema esimesed novellid ilmusid 1931. aastal ajakirjas Napkelet (Ida).[1] 1939. aastal ilmus üks tema jutustus tolleaegse Ungari tähtsaimais kirjandusajakirjas Nyugat (Lääs).[3]

Sõja ajal teenis Ottlik õhukaitses. Budapestis viibides pakkus ta varju põgenikele, muuhulgas oma juudi päritolu sõbrale István Vasile.[2]

Géza Ottliku haud Budapestis

1945. aastal sai Ottlik Ungari PEN-klubi sekretäriks, aastatel 1945–1946 oli ta lühemat aega Ungari Raadio dramaturg ja pidas raadios loengusarja "Kahekümne viie aasta ungari kirjandus".

Tema peateosena kanoniseeritud romaani "Kool piiril" esimene versioon valmis juba 1948. aastal pealkirjaga "Továbbélők" ("Edasielajad"), kuid jäi sel ajal ilmumata, kuna Ottlik küsis romaani kirjastuselt tagasi. Algas dogmaatiline kirjanduspoliitika, mis tegi nii Ottliku kui ka palju teiste kirjanike jaoks teoste avaldamise aastatel 1948–1957 võimatuks. Koos abikaasaga elas ta 1950. aastatel Budapesti lähedal Gödöllős. Seal keskendus ta eelkõige ilukirjanduse tõlkimisele. Ta tõlkis ungari keelde muuhulgas Gottfried Kelleri ja Thomas Manni jutustusi ning Ernest Hemingway, Eugene O'Neilli ja Charles Dickensi romaane. Tema tõlketöö tunnustuseks kutsus Inglise valitsus ta 1960. aasta sügisel mõneks nädalaks Londonisse.[1]

1950. aastate lõpus kolis Ottlik tagasi Budapesti, kus ilmus "Kool piiril" 1959. aastal selle esialgsel kujul, kolm aastat pärast Ungari nõukogudevastast revolutsiooni. Romaanis on eelkõige kirjeldatud sõjakooli karmi võimustruktuuri ja selle mahasuruvat mõju, mida võib seostada ka tolleaegse poliitilise olukorraga. Sellisena sai "Kool piiril" juba ilmumise ajal tuntuks, kuid just autori poliitika- ja ühiskonnakriitilise hoiaku tõttu jäi see ka pikaks ajaks tema ainsaks edukaks romaaniks.[4] Alles 1980. aastatel tunnustati tema tööd, 1985. aastal sai ta Kossuthi auhinna.

Géza Ottlik suri Budapestis 9. oktoobril 1990. Tema teine romaan "Buda", millega ta jätkas sõjakooli poiste lugu, jäi lõpetamata.[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Hamisjátékosok" (1941)
  • "Hajnali háztetők" ("Katused varavalges") (1957)
  • "Iskola a határon" ("Kool piiril") (1959)
  • "Minden megvan" ("Kõik on olemas") (1969, uuem trükk aastal 1991)
  • "Adventures in Card Play" (kaasautoriks Hugh Kelsey, originaal inglise keeles, tõlgitud ungari keelde 1997) (1979)
  • "Próza" (sisaldab kirjaniku esseid, artikleid, uurimusi ja arvustusi kronoloogilises järjestuses) (1980)
  • "A Valencia-rejtély" (1989)
  • "Hajónapló" (1989)
  • "Buda" (1993)

Eesti keeles ilmunud teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Katused varavalges" ("Hajnali háztetők", tõlkinud Tiiu Kokla, 1998)
  • "Kool piiril" ("Iskola a határon", tõlkinud Reet Klettenberg, 2012)

Tõlketeoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Ottlik, Géza: Kool piiril. Tallinn: Pegasus, 2012. lk 373–374. (Reet Klettenberg: Géza Ottlik)
  2. 2,0 2,1 Hungarian Literature Online: Géza Ottlik was born 100 years ago. [1]
  3. 3,0 3,1 Hungarian Literature Online: The sprinter and the relay race [2]
  4. Deutschlandradio Kultur: Militärischer Drill statt Unterricht [3]