Frederic Bartlett

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sir Frederic Charles Bartlett (20. oktoober 1886 – 30. september 1969) oli briti psühholoog ja esimene eksperimentaalsühholoogia professor Cambridge’i Ülikoolis. Ta oli üks kognitiivse psühholoogia esiisadest. Bartlett pidas suurt osa oma kognitiivse psühholoogia alasest tööst sotsiaalpsühholoogiliseks, aga ta oli huvitatud ka antropoloogiast, moraaliteadusest, filosoofiast ja sotsioloogiast.[1][2][3][4]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Frederic Bartlett sündis 20. oktoobril 1886 keskklassi peres ja kasvas üles Gloucestershire’is Inglismaal. Lapsepõlv ei olnud kerge: ta põdes noores eas kopsukelmepõletikku, mistõttu pidi keskhariduse saama koduõppe vormis.[4] Hoolimata haigusest nautis ta sporti – eriti golfi, tennist ja kriketit.[5]

1909. aastal lõpetas Bartlett kiitusega University Correspondence College’i ja teenis filosoofia bakalaureusekraadi. Haridusteed jätkas ta Londoni Ülikoolis, kus sai magistrikraadi nii eetikas kui sotsioloogias. Seejärel läks ta St John’s College’isse Cambridge’is ja haris end moraaliteaduses.[6] Seal kohtas ta ka Charles Samuel Myersit, Cambridge’i psühholoogialabori juhatajat. Lapsepõlvehaiguse tüsistused takistasid Bartletti osalemast Esimeses maailmasõjas ja kui Myers 1914. aastal sõtta meedikuks värvati, sai temast psühholoogialabori juhataja kohusetäitja.[5] Varsti pärast sõja lõppu lahkus Myers oma Cambridge’i ametist ja jättis maha suure annetuse osakonna lektorite rahastamiseks. Bartlettist sai laborijuhataja ja eksperimentaalpsühholoogia lektor. Hiljem sai ta psühholoogia vanemlektoriks ja kandis seda tiitlit oma surmani 1969. aastal.[4]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

"Meenutamine" (1932)[muuda | muuda lähteteksti]

Frederic Bartlett oli Cambridge’i eksperimentaalpsühholoogia õppetooli juhataja, kui ta avaldas raamatu „Remembering“ ehk „Meenutamine“ (1932), mis on talle hiljem kõige rohkem tuntust toonud. Raamat käsitles Bartletti kontseptsiooni konventsionalisatsioonist psühholoogias. See oli kogumik tema varasematest töödest seoses meenutusvõimega kujutiste, fotode ja juttude abil.[7] Täpsemalt koosnes „Meenutamine“ eksperimentaalsetest uuringutest mälu, kujutamise, taju ja meenutamise kui sotsiaalpsühholoogia nähtuse teemal. Tema meenutamise teooria hõlmas sotsiaalseid tingimusi, mis meenutamist mõjutavad. Raamat pakkus süvaanalüüsi ka Bartletti skeemiteooriast, mis inspireerib skeemide uurijaid tänapäevani.[8]

Kummitussõja eksperiment[muuda | muuda lähteteksti]

Kummitussõja ("War of the Ghosts") eksperiment „Meenutamise“ raamatust oli Bartletti kuulsaim uurimus ja demonstreeris mälu konstruktiivset olemust. Mälu on konstruktiivne, kui inimene väljendab arvamust sellest, mis mälestuses juhtus koos lisamõjuritega nagu kogemused, teamised ja ootused.[9]

Eksperimendis pani Bartlett Edwardi-aegse inglise keele eriala tudengid lugema Kanada indiaanlaste folkloristlikku juttu „Kummitussõda“. Katseisikutel paluti erinevate ajaintervallide järel juttu meenutada. Bartlett leidis, et mida pikem ajaintervall jutu lugemise ja meenutamise vahel, seda vigasemad ja puudulikumad olid meenutused.[9] Mis kõige tähtsam – kui jutu elemendid ei sobinud kuulaja sisemise skeemiga, siis need jäeti meenutusest välja või asendati tuttavamatega.[10] Iga osaleja meenutus jutust peegeldas tema enda kultuuri, antud juhul Edwardi-aegset. Näiteks mäletasid mõned osalejad „kanuude“ asemel „paate“.[9]

Rakenduslik eksperimentaalpsühholoogia ja sõjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast „Meenutamise“ avaldamist keerlesid Bartletti mõtted ümber sotsiaalpsühholoogia metodoloogia tugevdamise, kasutades selleks psühholoogia ja antropoloogia ühendust. Aastatel 1935–1938 kohtus ta kaks korda aastas kolleegidega psühholoogiast, antropoloogiast ja sotsioloogiast, et arutada sellealast koostööd. Bartletti huvi rakendusliku eksperimentaalpsühholoogia vastu laienes, eriti militaarses suunas, kui Cambridge’i Tööstusuuringute Laboratooriumis avati Rakenduspsühholoogia Üksus.[4] Tema ja Kenneth Craik olid vastutavad UK Meditsiiniuuringute Komisjoni Rakenduspsühholoogia Üksuse loomise eest 1944. aastal. Nende ühine rakenduslik uurimistöö keskendus valitsusorganite poolsetele küsimustele. Pärast Craik’i varajast surma aastal 1945 sai Bartlettist Üksuse juhataja.[11] Ta võttis edukalt juhtimise üle ja suunas rõhu militaarvaldkonnale. Ka Craik’i kehaliste võimete teemalise töö edasiarendus pakkus Bartlettile huvi tõenäoliselt tema enda lapsepõlve spordikire tõttu. Sel ajajärgul andsid Inglismaa ja USA institutsioonid Bartlettile hulgaliselt preemiaid inimliigutuste adaptiivse sünteesi selgitamise eest.[4]

“Mõtlemine“ (1958)[muuda | muuda lähteteksti]

1958. aastal avaldas Bartlett raamatu „Mõtlemine: eksperimentaalne ja sotsiaalne uurimus“ ("Thinking: An Experimental and Social Study"). Ta analüüsis mitmeid mõtlemisprotsesse, mida inimesed kasutavad, seoses jutu meenutamise meetoditega „Meenutamise“ raamatust. Viidi läbi eksperimente, kus katseisikutele näidati avatud lõpuga jutukesi ja paluti need realistlikult lõpetada. Bartlett leidis, et lõpetamine toimub isegi teadvustamatult ja heidab valgust sellele, kuidas skeemid (omamoodi mineviku organiseerijatena) juhatavad inimest konstruktiivsete ja ennustavate protsessideni.[4]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Samal aastal, kui Bartlett avaldas „Meenutamise“, sai ta Londoni Kuningliku Seltsi liikmeks. Tema panused Teise maailmasõja aegadel tegid temast 1941. aastal Briti impeeriumi ordu liikme ja teenisid talle Kuningliku Seltsi medaleid. Ta sai aukraadi Ateena Ülikoolist 1937. aastal, Princetonist ja Londoni Ülikoolist 1947. aastal ja Louvaini Ülikoolist 1949. aastal.[4] 1948. aastal pidas Bartlett Kuningliku Institutsiooni jõulukõne teemal „mõistus töös ja mängus“. Samal aastal määrati ta rüütliks teenete eest Kuningliku Õhuteenistuse ees.[12] 1950. aastal sai Bartlettist Briti Psühholoogia Seltsi president.[4]

Pärast pensionileminekut 1951. aastal sai Bartlett jätkuvalt aukraade erinevatest ülikoolidest. 1952. aastal sai ta Kuningliku medali ja Longacre preemia Aeromedical Associationilt. Aastatel 1952–1963 valisid rahvuslikud psühholoogiaühendused Hispaanias, Rootsis, Itaalias, Türgis ja Šveitsis ta auliikmeks. 1958. aastal tunnustati teda Rahvusvahelise Eksperimentaalpsühholoogia Seltsi poolt ja 1959. aastal valiti ta Põhja-Ameerika Rahvusliku Teadusakadeemia ja Põhja-Ameerika Kunstiakadeemia välisliikmeks.[4] Tänapäeval annab Suurbritannia Ergonoomika Selts tema auks välja Bartletti medalit ja Eksperimentaalpsühholoogia Selts peab iga-aastast Bartletti loengut.[13]

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Exercises in logic (Clive, London, 1922)
  • Psychology and primitive culture (Cambridge University Press, Cambridge, 1923)
  • Psychology and the soldier (Cambridge University Press, Cambridge, 1927)
  • Remembering (Cambridge University Press, Cambridge, 1932)
  • The problem of noise (Cambridge University Press, Cambridge, 1934)
  • Political propaganda (Cambridge University Press, Cambridge, 1940)
  • Religion as experience, belief, action (Cumberledge, London, 1950)
  • The mind at work and play (Allen and Unwin, London, 1951)
  • Thinking (Allen and Unwin, 1958)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Broadbent, D. E. (1970). "Frederic Bartlett. 1886–1969". Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society 16: 1–13. doi:10.1098/rsbm.1970.0001
  2. "Frederic Charles Bartlett Kt., C.B.E., M. A. Cantab., F.R.S". Lancet 2 (7625): 855–856. 1969.
  3. Oldfield, R. C. (1972). "Frederic Charles Bartlett: 1886–1969". The American journal of psychology 85 (1): 133–140.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 "Sir Frederick Bartlett (1886–1969), An Intellectual Biography". Vaadatud 08.10.2013. 
  5. 5,0 5,1 "Bartlett: The Person". Vaadatud 29.10.2013. 
  6. Dalgleish, Tim. "The thinking person’s emotion theorist: A comment on Bartlett’s ‘Feeling, imaging, and thinking’". British Journal of Psychology. British Journal of Psychology. Vaadatud 10.07.2010. 
  7. "Memory Distortions". Vaadatud 29.10.2013. 
  8. "Remembering: A Study in Experimental and Social Psychology". Vaadatud 29.10.2013. 
  9. 9,0 9,1 9,2 Goldstein, Bruce (2011). Cognitive Psychology: Connecting Mind, Research, And Everyday Experience. Belmont, CA: Wadsworth, Cengage Learning. 
  10. http://www.aber.ac.uk/media/Modules/MC10220/bartlett.html [katkine viide]
  11. "Book of Members, 1780–2010: Chapter B". American Academy of Arts and Sciences. Vaadatud 19. mai 2011. 
  12. "Royal Institution Christmas Lectures". Vaadatud 29.10.2013. 
  13. "New World Encyclopedia: Frederic Bartlett". Vaadatud 08.10.2013. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]