Franz von Werra

Franz Xaver vabahärra von Werra (13. juuli 1914 Leuk, Valais' kanton, Šveits – 25. oktoober 1941 Katwijki lähistel, Holland) oli teise maailmasõja aegne Saksa lennuäss ja sõjavang, kes põgenes sõjavangist ja naasis Saksamaale.

14. detsembril 1940 anti talle Raudristi Rüütlirist.

Tema põgenemisest on kirjutatud raamat ning selle põhjal tehtud 1957. aastal film.

Elulugu

Von Werra sündis Leukis notari Leo vabahärra von Werra ja Henriette von Wolffi kaheksast lapsest eelviimasena. Werra aadlipere kuulus Valaisi vana-aadli hulka, mida oli esmamainitud juba 1247. aastal. Pere rahaliste raskuste tõttu pidid seaduslikult vabahärra pere eest hoolitsema nende lähedased, mispeale Leo surnud kauge nõo Ernst von Werra lesk Rosalie lapsendas nende kaks noorimat last, 15-kuuse Franzi ja ta nelja-aastase õe Emma-Charlotte välja Saksamaale oma sõber Louisa vabaproua von Haberile, kes oli lastetus abielus Preisi major Oswald Carliga ja nad kasvasid üles Sigmaringeni lähedal Beuronis Villa Donaueckis, 1925 kolis pere Kölni. 1932. aastaks sattusid ka Franzi adoptiivvanemad finantsraskustesse ning läksid lahku. Seepeale üritas Franz Hamburgist reisida Ameerikasse laevajänesena kaubalaeval Niederwald, kuid avastati. Kui ta sai teada, et ta oli lapsendatud, võttis ta 18-aastaselt endale tagasi oma sünninime.

1933. aastal astus von Werra Hammis SA spordikooli ja nii ka SA liikmeks, peale Wehrmachti rajamist astus ta 1936. aastal Luftwaffesse ohvitserikandidaadina ja õppis Berliini lähedal lennukoolis, 1938 sai ta ohvitseriks. Teise maailmasõja alguses teenis ta Luftwaffe üksus Jagdgeschwader 3 teise grupi (II./JG 3) adjutandina, lennates Bf 109E-4ga (seerianumber 1480) ja võitles Prantsusmaal. Oma esimese õhuvõidu saavutas ta 20. mail 1940, kui tulistas Arrasist umbes 15 km idas alla Hawker Hurricane'i, lisaks ka kaks Bréguet 693 ründelennukit ja ühe Potez 63 hävitaja. Edasi saadeti ta ka Suurbritannia vallutamisele, 28. augustil 1940 tulistas ta Rochesteri lähedal (Kentis) alla ühe Spitfire'i ja väitis ka, et tulistas alla kolm Hurricane'i, kuid nood võidud on vaidlustatud.

5. septembril 1940 tulistati Werra alla Kentis Winchet Hilli lähistel, mispeale ta tegi hädamaandumise Loves Farmi põllule, kus kohaliku sõjaväeüksuse relvastamata kokk ta kinni võttis. Algselt hoiti teda kinni kuningliku Lääne-Kenti rügemendi (Queen's Own Royal West Kent Regiment) barakis Maidstone'is, kus ta ka proovis teha oma esimese põgenemiskatse. Teda kuulati üle 18 päeva Hertfordshire'is (alates 1965. aastast Londoni osa) Cockfostersis Trent Parki mõisas, mispeale ta saadeti sõjavangilaagriks number 1 kohandatud Grizedale'i mõisa Windermere'i lähistel. Seal tegi ta teise põgenemiskatse, hüpates 7. oktoobril üle kivimüüri, kui teised sõjavangid valvurite tähelepanu kõrvale juhtisid. 10. oktoobri öösel kell 11 avastati ta kodukaitse (Home Guard) pool vihma eest varjus ühes lambasööda hoidmiseks mõeldud kivihütis, kuid ta lõi lambi vastu maad maha ja kadus ööpimedusse. Ta tabati 12. oktoobril ja saadeti 21 päevaks üksikkongi, mispeale viidi 3. novembril üle vangilaagrisse nr 13 Swanwickis Derbyshire's.

Swanwickis liitus von Werra grupiga, mis nimetas end Swanwick Tiefbau A.G.ks ja kaevas tunnelit. (Täna on vangilaager Hayes'i konverentsikeskus ja nende kaevatud tunnelit saab keskuses endiselt näha. Tunnel valmis 17. detsembril. Vangilaagri võltsijad olid põgenejaid varustanud raha ja võltsitud dokumentidega ja 20. detsembril põgenes von Werra koos nelja kaasvangiga tunneli kaudu õhutõrjesuurtükitule ja laagrikoori laulmise katte all. Werra kaaslased tabati kiirelt, mispeale ta jätkas üksinda. Ta oli ka kaasa võtnud oma lennuülikonna ja maskeeris end Hollandi kuningliku õhuväe kapten van Lottiks. Ta ütles vedurijuhile, et ta oli allatulistatud pommituslennuki piloot, kes üritas oma üksuse juurde jõuda ja palus, et ta viidaks lähimasse Kuningliku Õhuväe (RAF) baasi. Codnor Parki raudteejaamas laskiski kohalik ametnik ta viia Nottinghami lähedale RAF Hucknalli baasi. Kui Hucknallis küsis eskadrillijuht (squadron leader, võrdsustatud majoriga) Boniface tema volitusi, ütles von Werra, et ta baseerus Aberdeeni lähedal Dyce's. Kui Boniface läks seda kontrollima, jooksis von Werra angaaride juurde ja ütles mehhaanikule, et ta lubati testlennule. Boniface jõudis kohale, et ta arreteerida just siis, kui von Werra istus lennuki kokpitis ja üritas instrumente tundma õppida, mispeale ta saadeti tagasi Hayesi laagrisse.

Jaanuaris 1941 saadeti von Werra koos paljude teiste saksa sõjavangidega Kanadasse sõjaväe rekvireeritud ookeaniauriku SS Duchess of York pardal. Laev lahkus Greenockist 10. jaanuaril 1941. Tema grupp pidi viidama Ontariosse Ülemjärve põhjakaldal asuvasse vangilaagrisse, mispeale ta otsustas põgeneda toona veel neutraalsesse USAsse. 21. jaanuaril, reisides just Montréalist lahkunud vangirongis, hüppas von Werra Ontarios Smiths Fallsi väikelinna lähedal rongiaknast välja. Sama rongi peal üritasid veel seitse vangi põgeneda, kuid nad kõik tabati. Werra kadumist märgati alles järgmise päeva pärastlõunal. Ta ületas umbes 50 kilomeetri kaugusel külmunud Saint Lawrence'i jõe ja jõudis Odgensburgi linna, kus ta andis end politseile üle. Von Werra mõisteti süüdi illegaalselt riiki sisenemises, mispeale võttis ta ühendust Saksa konsuliga, kes maksis ta kautsjoni. Kui USA ja Kanada pidasid läbirääkimisi tema väljaandmiseks, aitas Saksa asekonsul ta üle piiri Mehhikosse. Mehhikost edasi liikus ta Rio de Janeirosse, siis Barcelonasse ja sealt Rooma, jõudes Saksamaale tagasi 18. aprillil 1941.

Saksamaal võeti ta vastu kangelasena, Adolf Hitler andis talle Raudristi Rüütliristi. Ta hakkas välja õpetama Saksa sõjaväge kinnipüütud pilootide ülekuulamiseks oma kogemuste põhjal Suurbritannia süsteemiga. Kui ta rääkis, kuidas teda oli koheldud sõjavangina, parandati selle tulemusena Saksamaal liitlasvägede sõjavangide tingimusi. Ta hakkas ka kirjutama põgenemisest raamatut "Meine Flucht aus England" (Minu põgenemine Inglismaalt), kuid see jäi välja andmata.

22. juunil 1941 algas Operatsioon Barbarossa, mispeale 1. juulil von Werra saadeti idarindele I./JG 53 grupijuhiks. Ta tulistas juulis 1941 alla 11 lennukit, kuni augustis 1941 suunati grupp tagasi Mannheimi, kus nad nüüd varustati uute Bf 109F-4 lennukitega. 20. septembril saadeti grupp Hollandisse Katwijki lähedale, kus nad hakkasid patrullima Hollandi õhuruumi. 25. oktoobril 1941 tõusis von Werra õhku Katwijki õhuväebaasist treeninglennule Bf 109 F-4/Zga (seerianumber 7285), kuid lennu ajal ütles lennuki mootor üles ja von Werra kukkus Katwijki lähedal merre. Ta kuulutati surnuks, kuigi tema surnukeha jäi leidmata.

1956. aastal kirjutasid Kendall Burt ja James Leasor von Werra loost romaani "The One That Got Away", mille põhjal tootis režissöör Roy Ward Baker järgmisel aastal samanimelise filmi, kus von Werrat kehastas Hardy von Krüger.