František Běhounek

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
František Běhounek (pildil keskel) Prahas pärast polaarekspeditsioonilt naasmist (1928)

František Běhounek (28. oktoober 1898 Praha1. jaanuar 1973 Karlovy Vary) oli tšehhi radioloog, tuumafüüsik ja polaaruurija, akadeemik.

Tema peamised uurimisvaldkonnad olid tuumafüüsika, radioloogia ja dosimeetria. František Běhounek on tuntud ka kui teadusraamatute autor. Tema raamatutest on eesti keeles ilmunud "Tragöödia Põhja-Jäämerel" (1969; originaalis ilmus 1955. aastal pealkirja all "Trosečníci polárního moře").

Haridustee ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Běhounek õppis Praha ja Pariisi ülikoolides. Pariisis õppis ta Marie Curie laboratooriumis, oli väga huvitatud radioloogiast. Tuli Pariisist tagasi Prahasse 1922. aastal. Curie abiga asutas ta radioloogia instituudi. Peaaegu aasta aega tegeles ta teadustöödega Jáchymovi uraanikaevandustes. Tegeles ka elektriteemade ja atmosfääriradioaktiivsusega, tundis huvi kosmilise kiirguse vastu. 1956. aastal sai ta teadusdoktoriks (dr. rer. nat.).

1926. aastal osales Běhounek Roald Amundseni ekspeditsioonis põhjapoolusele dirižaablil Norge. 1928. aastal osales ta uues ekspeditsioonis põhjapoolusele õhulaeval Italia, pärast selle avariid päästeti ta koos ülejäänud katastroofi üle elanud meeskonnaga Nõukogude jäälõhkuja Krassin (laeva kapten Karl Jõgi) poolt.

Aastatel 19331954 töötas Běhounek Praha Ülikoolis. 1954. aastast oli ta Tšehhi tehnikumi professor, 1951. aastast Onkoloogiainstituudi juhataja, 1956. aastast juhataja Tuumafüüsika instituudis. Alates 50. eluaastast tegi koostööd UNESCO-ga.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]