North American F-86 Sabre

North American Aviation F-86 Sabre oli USA esimene noolja tiivaga reaktiiv[[hävituslennuk]. XP-86 esmalend oli 1. oktoobril 1947. See on lääneriikides kõige suuremal arvul ehitatud reaktiivhävituslennuk, kokku 9860 lennukit.

Ajalugu

North American oli valmistanud suurepärase propellerlennuki P-51 Mustang, mis oli teise maailmasõja üks paremaid hävituslennukeid. 1944. aasta lõpus plaanis North American luua USA mereväele (US Navy) esimest reaktiivhävituslennukit FJ-1 Fury, millel oli tavaline P-51-lt tuletatud sirge tiib. Loodava reaktiivlennuki vastu tundis huvi ka USA lennuvägi (USAAF), kes sõlmis lepingu ja rahastas kolme lennuki ehitust projekti XP-86 järgi.

XP-86 sai kergem ja märksa kiirem (937 km/h) kui Fury (880 km/h). Samal ajal olid aga konkureerivate firmade reaktiivlennukid XP-80 ja XP-84 sama kiired ning kuna XP-86 projekt oli veel lõpetamata, siis USAAF loobus XP-86-st, pealegi ei saavutanud nimetatud lennuk nõutud tippkiirust 600 miili tunnis (970 km/h). North American pidi ruttu midagi radikaalset ette võtma, et teisi võistlevaid projekte oma loodava lennukiga ületada.

Kohe pärast teise maailmasõja lõppu käis Boeing Company insener G. Schairer tingimusteta kapituleerunud Saksamaal sakslaste lennundusuurimustega tutvumas. Schairer, kes saadud andmete põhjal suhtus väga entusiastlikult noolja tiiva kasutuselevõttu lennunduses, soovitas uudsust mitte ainult Boeing XP-47 pommituslennukil kasutada, vaid jagas sellealast teavet ka teistele USA lennukiehitusfirmadele.

Saksa teadlased oli juba 1940. aastal noolja tiivaga lennukite väikseid helikiirusele lähenevate kiirustega mudeleid aerodünaamilises tunnelis testinud ning kindlaks teinud, et selline tiib on tuleviku lennukiiruste lahendus. 1944. aastal sakslaste ehitatud noolja tiivaga lennukid saavutasid tavatult suuri kiirusi, ka olid Saksa lennukikonstruktorid lahendanud noolja tiivaga lennuki püsivus- ja stabiilsusprobleemi väiksematel lennukiirustel. Nimelt oli tiiva konstruktsiooni täiendatud automaatselt eenduva eeltiivaga (eeltiib ise oli muidugi varem tuntud), mis suurtel kiirustel tiivale liibununa moodustaski tiiva esiserva, väikestel kiirustel, tiiva suurel kohtumisnurgal, aga eemaldus automaatselt just niipalju, et tekitada tiiva esiosas kuni kümmekonna sentimeetri laiune pilu. Sellist kitsast pilu läbinud osa õhuvoolust aitas ära hoida tiivapealse õhuvoolu enneaegse rebenemise ning sellega oligi kompenseeritud kogu tiiva vähenev tõstejõud ja stabiilsus.

Kui XP-86 arendus oli jõudnud lõppjärku, tekkis North Americani erksamatel inseneridel idee, teha saadud uute teadmiste põhjal loodavale lennukile hoopis nooljas tiib, mis muidugi leidis firma juhtkonna vanemate liikmete seas tugevat vastuseisu. Pärast heade katsetulemuste saamist aerodünaamilises tunnelis otsustati opositsiooni vastuseisust hoolimata 35° noolja tiivakontseptsiooni kasuks. Heaks ideeks peeti ka kasutusele võtta Messerschmitt Me-262 modifitseeritud tiivaprofiil (NACA 0008), eeltiiva konstruktsioon ja seatava kohtumisnurgaga nooljas stabilisaator. Sisuliselt tehti kogu lennuk ümber.

Konstruktsioon

Täismetallkonstruktsiooniga alltiivaline reaktiivlennuk. Uue XP-86 kere ninaosas asusid (kummalgi küljel 3) õhuvoolust peidus 12,7 mm Brauningu kuulipildujad, lasketempoga (kadents) 1100 lasku minutis ja avar kabiin, milles olev kõrge asetusega piloodi-iste oli kaetud head vaatevälja tagava tilgakujulise kaheosalise pleksiklaaskupliga.

XP-86 esmalend 1. oktoobril 1947, USA esimese telgkompressor reaktiivmootoriga J35, tõukejõud 16,7 kN (1700 kgs). Järgmised sarjana ehitatud lennukid said võimsama turboreaktiivmootori J47, tõukejõuga 23 kN (2350 kgs).

F-86 kiirusrekordid

Esimene ametlik Rahvusvahelise Lennuspordiföderatsiooni (FAI) kinnitatud maailmarekord püstitati F-86-ga 1948. aasta septembris (lennukiirus 1080 km/h). Järgnesid rekordid 19. novembril 1952 1124,1 km/h (F-86D) ja 16. juulil 1953 1151,9 km/h (F-86D).

Mõne asjaga seotud isiku (projekti peaaerodünaamiku ja ühe katselenduri) kinnitusel purustas North Americani katselendur George Welch 1. oktoobril 1947 prototüüplennuki XP-86 katselennul laugel laskumisel mitteametlikult helibarjääri (Mach = 1).

Chuck Yeager oli ametlikult esimene inimene (FAI registreeritud ja kinnitatud), kes 14. oktoobril 1947 ületas helibarjääri horisontaallennul rakettlennukiga Bell X-1.

F-86 Korea sõjas

25. juunil 1950 alustasid Põhja-Korea väed 38. paralleelil Lõuna-Korea vastu ulatuslikku maavägede rünnakut. Kui Lõuna-Korea maavägi oli piisavalt tugev, siis selle lennuvägi oli üsna mahajäänud ja nõrk ning Nõukogude Liidu kolbmootorlennukid Jak-9 ja Il-10 said tegutseda küllaltki karistamatult.

Juuli algusest 1950 alates aitasid ÜRO egiidi all tegutsevad USA, Inglismaa ja teiste ÜRO liikmesriikide rahvusvaheline lennuvägi Lõuna-Korea õhuruumi kaitsta. Lahingutes kasutati teise maailmasõja aegseid kolbmootorlennukeid P-51 Mustang (hävituslennuk), B-26 Invader, B-29 Superfortress (pommituslennuk) ning esimesi sirge tiivaga reaktiivlennukeid Lockheed F-80, Republic F-84 Thunderjet ja Gloster Meteor.

Novembri lõpus ilmusid lääneriikide üllatuseks Korea sõjataevasse Nõukogude Liidu noolja tiivaga reaktiivhävituslennukid MiG-15. ÜRO lennukite kaotused muutusid sellest hetkest nii suurteks, et tekkis vajadus otsekohe kasutusele võtta kõige uuem USA-s värskelt relvastusse võetud noolja tiivaga reaktiivhävituslennuk F-86 Sabre.

MiG-15 ja F-86 olid küllaltki võrdsed sõjalennukid. F-86 jäi MiG-ile alla tõusvates lennufiguurides, sest mootori võimsuse ja lennuki kaalu suhe oli MiG-i kasuks. MiG-15 tõusukiirus oli veidi suurem. Ka oli MiG-i relvastus tugevam, automaatkahureid oli lausa kolm: kaks 23 mm ja üks 37 mm.

See-eest oli raskema F-86 juhitavus igati parem ning lennukiirused horisontaal- ja laskuval lennul suuremad, just lennuki paremate aerodünaamiliste omaduste tõttu. Polnud harv juhus, kui Sabre piloodid MiG-e taga ajades ülevalt alla sööstes helibarjääri ületasid.

F-86 avar kabiin oli lenduri jaoks hea ergonoomikaga, modernse avioonikaga, radarsihikuga, kliimaseadmega ja kaetud suure, raamistikuvaba, avarat vaatevälja tagava tilgakujulise pleksiklaaskupliga, mis polnud õhulahingus vähetähtis.

MiG-i piloodid olid seevastu surutud kitsasse kabiini, mille madalam pleksiklaaskuppel jättis suhteliselt kehvema vaatevälja. Ajast ja arust oli MiG-i sihik, teise maailmasõja aegne USA hävituslennuki sihiku koopia. MiG-i suureks puuduseks oli ka lennukiirusel üle 900 km/h küljelt küljele tekkiv õõtsumine (tantsimine), mis segas sihtimist ja hajutas tulistamisel niigi madala lasketempoga (kadentsiga) automaatkahurite mürske sihtmärgist.

Sõjategevuse lõppedes jäi kaotatud lennukite (792 MiG-15 versus 78 F-86) arvsuhe 10 : 1 Sabre kasuks. Muidugi, kui arvesse võtta kõik ÜRO vägede lennukite kaotused, siis see suhtarv nii suur ei tule.

Lennutehnilised andmed

F-86A

Pikkus: 11,4 m
Kõrgus: 4,5 m
Tiivaulatus: 11,3 m
Suurim lennukaal: 7419 kg
Suurim kiirus: 1103 km/h
Lennulagi: 14 900 m
Lennukaugus: 1930 km
Mootor: telgkompressor turboreaktiiv GE J47-GE-13;
- tõukejõud 23,2 kN
Meeskond: 1
Relvastus: 6 x 12,7 mm kuulipildujat

Vaata ka

Viited