Euroopastumine

Euroopa lipp

Euroopastumise üks kõige varasem kontseptsioon pärineb Inglismaal asuva Keele ülikooli professorilt Robert Ladrechilt (1994), kes defineeris euroopastumist kui "…poliitika sisu ja vormi ümberorienteerumise järkjärgulist protsessi, mille tulemusena Euroopa Ühenduse poliitiline ja majanduslik dünaamika saab üheks osaks rahvusriikide poliitika ja otsustamisprotsessi organisatsioonilisest loogikast".

Natuke teistsugune definitsioon pärineb Inglismaal asuva Exeteri ülikooli professorilt Claudio Radaelliilt, kes kirjeldab euroopastumist kui protsessi, mille käigus (a) konstrueeritakse, (b) laiendatakse, (c) institutsionaliseeritakse formaalsed ja mitteformaalsed reeglid, protseduurid, poliitikaparadigmad, stiilid, moodused, kuidas „asju tehakse“ ja jagatud uskumused ning normid, millised on esmalt määratletud ja konsolideeritud Euroopa Liidu otsustusprotsessides ning seejärel inkorporeeritud siseriiklike diskursuste loogikasse, identiteetidesse, poliitilistesse struktuuridesse ja avalikesse poliitikatesse”.

Euroopastumine viitab paljudele seotud nähtustele ja muutuste mustritele:

• Protsess, mille käigus mitteeuroopalik objekt (näiteks: kultuur, keel, linn või rahvas) võtab tinglikult vastu mitmeid euroopalikke omadusi.
• Väljaspool sotsiaalteadusi viitab tihti euroopastumine Euroopa mandrilise identiteedi kasvule või poliitikale üle rahvuslike identiteetide ja sisepoliitika.
• Euroopastumisele võib viidata ka protsess, mille kaudu Euroopa Liidu poliitilist ja majanduslikku dünaamikat integreeritakse riikide poliitikasse .

Euroopastumine

Euroopastumist võib seletada ka järgmise kolme kategooria kaudu:

• ajalooline Euroopa
• kultuuriline Euroopa
• poliitiline Euroopa

Euroopastumine ajaloolisest seisukohast

Ajaloolisest vaatenurgast tähendab euroopastumine Euroopa poliitiliste institutsioonide, poliitiliste tavade ja „eluviisi“ nö eksporti kaugemale Euroopa maailmajaost peamiselt sundimise teel ehk siis läbi kolonisatsiooni. Briti Rahvaste Ühenduse ja selle liikmed ja nende poliitilised süsteemid, mis isegi tänapäeval sarnanevad britiliku mudeliga, annavad suurepärase näite sedalaadi euroopastumisest .

Euroopastumine kultuurilisest seisukohast

Kultuurilisest seisukohast viitab euroopastumine identiteedi ümberkujundamisele kaasaegses Euroopas, ilma, et see tõrjuks välja rahvusliku identiteedi. Riikidevaheline igapäevaste harjumuste, ideede ja traditsioonide levitamine ei ole oluline lihtsalt antropoloogia vaid ka sotsiaalteaduste seisukohast. Arusaamine kõnealusest mõistest on väga lai. Sellega kaasnevad probleemid nagu muutused poliitilises kultuuris, kodakondsuse mõiste muutumine, nihe ideoloogias, kultuuriliste tavade standardiseerimine (nt samade filmide ja televisiooniprogrammide vaatamine), kuid samas suurendab üleriigiliste kontaktide arvu ja võimalust leida samu poode ja restorane üle kogu Euroopa. Sellises euroopastumises nähakse "mitteametlikku euroopastumist" ja mille tulemusena toimub kultuuridevaheline lähenemine. Peter Mairi sõnul selle protsessi loogika on paralleelne mõistega natsionaliseerimine: eluviiside ja kogemuste standardiseerimine Euroopas on „nagu Prantsusmaa talupojad, kes kunagi said prantslasteks riigi konsolideerumise käigus“. Antud nähtusel on ka seos mõistega globaliseerumine .

Euroopastumine poliitilisest seisukohast

Mõisted, mis põhinevad poliitilisel Euroopal, võivad viidata poliitilistele institutsioonidele nagu Euroopa Nõukogu või OSCE. Kuid enamik euroopastumise määratlusi keskendub Euroopa Liidule .

Vaata ka

• Euroopa Liit

Välislingid

• Johan Olsen, The Many Faces of Europeanization, ARENA Working Papers, 2002.
• Veebel, Viljar; Kulu, Liina; Traguth, Thomas; Hüttemann, Bernd, EL ajalooline kujunemine ja euroopastumise teooria, BeSt programmi toetusel loodud e-kursus, 2009.
• Ladrech, Robert, , Keele University, 2012.
• Radaelli, Claudio, , University of Exeter, 2012.
• Mair, Peter, [1], Peter Mair, 2012.