Euroopa Liidu ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) (inglise keeles Common Security and Defence Policy, CDSP) õiguslik alus on 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping, mis on tuntud ka kui Euroopa Liidu leping (ELi leping). See seab praegusele ÜJKP-le üldise raamistiku, selgitab selle institutsioonilisi aspekte ja tugevdab Euroopa Parlamendi rolli selle poliitika suhtes.

Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujunemine

Rahu poole püüdlemine ja sõdadest hoidumine on Euroopa eesmärk olnud juba sajandeid. Praeguse julgeoleku- ja kaitsepoliitika alustalad pandi paika II maailmasõja järgsel ajal.

• 1948. aastal kirjutati alla Brüsseli lepingule, millega loodi Lääne-Euroopa Liit (WEU).
• 1951. aastal asutati Euroopa söe- ja teraseühendus, mis pani aluse Euroopa Liidu sünnile.

Pärast II maailmasõda oli riikidevahelise koostöö peamiseks eesmärgiks lõpetada naabritevahelised sagedased ja verised sõjad ning soodustada Euroopa riikide majanduslikku ja poliitilist lõimumist.

Lääne-Euroopa Liidu loomise järel on Euroopa Liidu ühist kaitsemõõdet järk-järgult kujundatud mitme aluslepingu, otsuse ja deklaratsiooniga.

Aluslepingute sätted ÜJKP kohta

Ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitlevaid otsuseid teevad Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu. Need otsused langetatakse ühehäälsuse alusel, välja arvatud mõned olulised Euroopa Kaitseagentuuri ja alalise struktureeritud koostööga seotud erandid, kus otsused tehakse kvalifitseeritud häälteenamusega.

Lissaboni lepinguga võeti kasutusele Euroopa võimete- ja relvastuspoliitika mõiste ning loodi ühenduslüli ÜJKP ja muude liidu poliitikavaldkondade vahel, seades Euroopa Kaitseagentuurile ja komisjonile kohustuse tegutseda vajaduse korral koostöös. See puudutab eriti liidu teadus-, tööstus- ja kosmosepoliitikat, millega seoses Euroopa Parlamendile anti ÜJKP suhtes suurem roll.

EL osaleb mitmes tihedama koordineerimise ja koostöö raamistikus, eelkõige ÜRO ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO), samuti teiste seas Aafrika Liidu, G5 Saheli, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni ning Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga.

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seotud poliitilised ja sõjalised struktuurid

2000. aastal alustasid Euroopa Liidu juures tegevust liidu poliitilised ja sõjalised struktuurid: poliitika- ja julgeolekukomitee, sõjaline komitee ja sõjaline staap. Neis kõigis on ka Eesti esindajad.

• Poliitika- ja julgeolekukomitee moodustavad suursaadikud ning sellel on keskne roll nii Euroopa Liidu ühise välis- ja julgeolekupoliitika kui ka julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel. Komitees tehakse ettevalmistusi nõukogu kohtumisteks, jälgitakse rahvusvahelist olukorda ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas ning aidatakse kaasa poliitika kujundamisele. Samuti jälgitakse kokkulepitud poliitika elluviimist ning teostatakse kriisohjeoperatsioonide poliitilist kontrolli ja strateegilist juhtimist.
• Sõjaline komitee on nõukogu kõrgeim sõjaline organ ja annab poliitika- ja julgeolekukomiteele sõjalist nõu.
• Sõjaline staap hindab sõjalise komitee juhtimisel julgeolekuolukorda, annab varajasi hoiatusi ning viib läbi Euroopa Liidu operatsioonide strateegilist planeerimist. Staap koosneb nii sõjalistest kui ka tsiviilekspertidest.

Ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) ja Eesti

1997. aastal sai Eesti kutse alustada ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga. Eesti valitsus püstitas konkreetsed ülesanded Euroopa Liidu liikmeks saamise ettevalmistamisel, tegutsedes EL ja Eesti vahelise liitumispartnerluse dokumendi ja valitsuse iga-aastase tegevuskava alusel. Eesti ülesandeks oli tagada vahendid ja valmisolek nii NATO-ga liitumiseks ja liikmekohustuste täitmiseks kui ka Euroopa Liidu ühises julgeoleku- ja kaitsepoliitikas ning Euroopa operatsioonides osalemiseks. Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik ning seega seotus ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga ametlikult alates 1. maist 2004.

Vaata ka

• Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika