Von Colson ja Kamann v Land Nordrhein-Westfalen
Sabine von Colson ja Elisabeth Kamann v Land Nordrhein-Westfalen (1984) Case 14/83[1] on Euroopa Liidu Kohtu kaasus, mis käsitles sisseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse kollisiooni.
Asjaolud[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1976 Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu direktiivi 76/207/EMÜ[2], mille eesmärgiks oli meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamisele seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega. Seoses sellega tekkis Saksamaal vaidlus Sabine von Colsoni ja Elisabeth Kamanni ning Nordrhein-Westfaleni liidumaa vahel.
Sabine von Colson ja Elisabeth Kamann olid kaks diplomeeritud sotsiaaltöötajat, kes kandideerisid tööle Werli meestevanglasse. Werli vangla keeldus võtmast neid tööle, kuigi meeskandidaadid olid vähem kvalifitseeritud. Sisuliselt oli keeldumise põhjuseks kandidaatide sugu. Ülalmainitud direktiivi kohaselt pidi riik tagama neile kohase õiguskaitsevahendi. Saksamaa kohus tuvastas, et tegemist oli diskrimineerimisega ja leidis, et Colsonile ja Kamannile oli vaja hüvitada töökohale kandideerimisega seotud kulud. Tol ajal kehtiva Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch või BGB) järgi kuulusid hüvitamisele ainult otsesed kulud. Otsesed kulud käesoleva kaasuse kontekstis olid taksosõidukulud väärtuses 7.20 DM.
Kuna selline lahendus oleks ilmselgelt ebaõiglane esitas Saksamaa kohus Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse küsides, kas sellise diskrimineerimise puhul peab siseriiklik kohus kohustama tööandjat sõlmima töölepingut soo põhjal diskrimineeritud isikuga.
Kohtuotsus[muuda | muuda lähteteksti]
Esitatud küsimusele vastas Euroopa Kohus eitavalt. Põhjenduseks oli toodud välja, et liikmesriikidele on antud vabadus valida vahendeid, mis aitaksid kaasa saavutada direktiivi eesmärki. Kohtu arvamusel tööandjate kohustamine sõlmima töölepingut diskrimineeritud isikutega on ka kohane meede.
Samas eelotsusetaotluses Saksamaa kohus küsis, kas kohaselt tõlgendatud direktiiv on otseselt kohaldatav sisseriiklike vaidluste lahendamisel. Sellele Kohus vastas, et sisseriiklikud kohtud peavad tõlgendama sisseriikliku õigust direktiivi sõnastuse ja eesmärgi valguses selleks, et tagada direktiivi tulemuslikust. Sealjuures kui kehtestatakse hüvitise maksmise kohustust, siis hüvitise suurus ei tohi olla liiga tagasihoidlik. Seega hüvitis, mis näeb ette ainult otseste kulutuste hüvitamist ei ole kooskõlas direktiivi eesmärgiga.